Nii muhe on saabuda tööle kell kolmveerand kaheksa. Linn on kui äsja ärganud, hilised tänavakoristuse autod mürisevad rentsleidpidi, kojamehed kaapavad niiskelt asfaltilt sodi ning haigutavad kontoritöölised vantsivad oma töölaudade poole. Tänavad on mattunud varahommikusse aovalgusesse, milles tänavalampidel pole justkui enam mõtet, kuid väga selgelt ikkagi ka veel ei näe... See on mõnus tunne, kui läbi linna oma kontori poole jalutad. Jalg jala ette. Haigutus. Ringutus. Stockmanni risti tänavapiire, kus eileõhtusel möödumisel autoavarii tunnistajaks olin, oli juhusliku avariipaelaga kinni tõmmatud, suure kaubikujuhi punase tulega tehtud sissesõidust väikesele Fordile polnud suurt miskit järel (Ford oli ikka väga sodi - kui avarii juhtunuks kaks sekundit varem, olnuks ka juht sodi. Aga löögi sai õnneks auto tagaosa). Tööle jõudes tabasin mööda toimetust ringi vuhisevad koristajad, kes lauaaluseid nühkisid ning suitsunurka tuulutasid. Ja Henrik alles Terevisioonis haigutades oma jonnivat robokoera tutvustas. Jesver, et ma kohe nii vara tööle jõuan... :)