Ütle, vürst, miks on Su silmad, sumedad kui sügisilmad... Vaata õue, rumal inimene - seal ongi ju sügisene sompus ja hallus maa vallutanud... Mõelda vaid, kui lüüriline algus ühele unisele tööpäevale. Eilne märksõna - Tallinn-Tartu maantee. Keegi peab ju oma autole ka talvesussid alla panema ja kui need hoopis 180 km eemal on, siis ega Cargo-buss vist kasuks tule... Niisiis, käidud-nähtud-tehtud oldud. Ja taas oli selline tunne, et kohe kuidagi ei taha Tallinnasse tagasi tulla. Ah, mitte et see Tartu nüüd mingi eriarmas paik oleks, aga kodune on ta - jätkuvalt - igal juhul. Jamm-jamm-jamm.

Aga tänane tööpäev algas ühe tänuliku Hilda telefonikõnega. Porisesin ajakirjanikuna ehk liialt, ent siiski, õiglaselt. Sest kui kontseptuaalne nägemus on pisut väärastunud ja kõiges on süüdi rahvas (loe homsetest lehtedest sama teema edasiarendust), siis on küll midagi mäda.