Erinevalt paljudest oma kolleegidest suutsin säilitada oma isiklikud dokumendi- ja helifailid - siinne server võttis pähe ja kaotas kogu serveriilma sootuks. Suisa muie ilmub suunurka, kui mõtlen teisipäevasele päevale, mil küljendajad olid valmis lehte joonistama, ajakirjanikud valmis trükimasinad käiku laskma ning nii mõnedki töötajad vudisid mööda toimetust, floppi sõrmede vahel, ringi ning otsisid vajalikku kohta, kuhu see sisse lükata. Hea küll, tegelikult oli asi naljast kaugel, ent see toob mind tagasi jutu algusesse - avastasin oma üüratust emmpeekolme-kogust Moulin Rouge'id. Teevad oma naiivses paatoses ja lüroeepilises häälestatuses tuju igatahes heaks. Täna küll. Siit veel üks paralleel. Hiljuti näidati televaatajatele filmi "Shakespeare in Love". Esmalt meenus mulle SDI Media Eesti juhi räägitu, mis puudutas Kubricku "Kosmoseodüsseiat". Nimelt näeb subtiiter-tõlk filmi sama üksikasjaliselt ja põhjalikult, nagu seda viimati nägid rezhissöör ja monteerija viimistlusmontaazhis. Eksju. See aga on siiralt abiks, kui kellelgi peaks eales soov olema näiteks rezhissööriks või stsenaristiks hakata - piinliku üksikasjalikkusega rullub filmi seesugusel läbivaatusel lahti kogu stsenaarne plaan: kuna hakkab konflikt, kuna konflikti kulminatsioon, kuna lahvatab point of no return ning kuna algab konflikti lahendus, stsenaarne rahunemine. See on niivõrd filigraanne ning peen, et seda tundmata on võimatu (menukat) filmi üldse teha. Vaidlete vastu ja tahate eirata? Seda tundmata pole võimalik reeglistikku isegi mitte (teadlikult) eirata, sest pole teada, mille vastu reaktsioonimeelsust näidatakse... Niisiis, esmalt meenus see. Ning seejärel "Moulin Rouge" - ülesehituselt, rääkimata stsenaariumi kulgemisest, on need täiesti identsed. Muhe tähelepanek, aga nii see oli. Ja mõlemad toimivad perfektselt.