Kurat. Edev nagu ma olen - ikka tuleb ju juuksurisse minnes tiba lõbusaid värve juustesse ära peita, seda enam, et siinne hallijumeline taliilm niigi mingit kriitikat ei kannata... Aga neiu Piia seal juuksurisalongis kukkus muidugi seda va värvi pähe kütma. Nüüd olengi Cipollino. Või siis lõpuks ometi "the blond chick", nagu kolleegid Aarne ja Kats juba juba oo-kui-hea-et-ammu-toimunud PMi jõulupeol täheldasid. Miks ookuiheaetammu? Sest nüüd on juba normaalne öelda, et ei mäleta, sest üritus oli ammu. Varem oli "ei mäleta" üpris piinlik öelda. Eriti järgmisel päeval. Hmm, rohkem vihjeid ma ei anna. Aga vähemalt ei naerata uue aasta avanumbris vastu keegi "ahoi-kopranu!", vaid täiesti minu moega tegelane. Selle ülegi hea meel :)