Ma ei tea, kas ma olen kunagi siia öelnud, et mul on muusika- ja lõhnamälu? Ei ole? Vaat', siis teate... Inimesed mu ümber teavad seda - täiesti vabalt võivad õhust minuni kanduvad vined ja sudud tuua sõõrmeisse möödunud aegade lumma, vaikust ja vaeva... Ja nii on ka muusikaga - iga persoon ja mälestusväärne hetk eluteel saab endale muusikamärgi. Lihtsalt. Ma ei ole kunagi selle üle juurelnud, aga see on minu tajuidentiteedi tugev ja ilmne alus. See aitab aru saada - tunne(ta)n ma või ei. Kuni eilseni oli mulle üks laul segane ja kriipis kurgus. Miks, ei saanud ma aru. Nüüd ma tean ja omistasin. Hea ja õnnelik hakkas... Ahjaa, olen vist liiga kaua vait olnud - käed-jalad polekski kui enam käed-jalad, vaid mingid mõttetud tööriistad, mis neil öösel peal magades ära surevad, ent siis, kui päike loidab, peavad taas "kõplama" hakkama... Märksõnad? HIV-positiivne ema ja tütar, mitte Püha-, vaid Megapäevitaja, Oliver (ooo!) ja varahommik Kadrioru luigest tühjade tiikide lähistel, töö... Kas te teate ka, et Mustamäel on minusugusel maakast autojuhil täiesti imelihtne ära eksida. Kohutav, lihtsalt. Avastada end hoopis näiteks Nõmmelt ja mõelda siis, et oot, kusagilt läks ju mingi tee... Tere reede.