Head uut aastat. Siiralt. Sest ma olen veendunud, et alanu tuleb määratult parem kui varalahkunud kaks tuhat kolm. Üritasin end küll sisse logida ka 25 külmakraadiga (väljas, loomulikult!) Himose mökkist, ent siis arvas võrk paremaks mitte reageerida. Ehk oligi külmas asi? Igal juhul tahan teavitada, et olen võtnud uue aasta motoks "sportlikult, ent ekstreemselt". Vott! Esimene ja teine jaanuar seda ka näitasid. Kes oleks võinud arvata, et ma 31. detsembril slaalomsuusatamise selgeks õpin. Mina - ja suuskadel mäenõlvast alla tuhisemas... What a sight! :) Aga edasi... Esimesel jaanuaril sain hirmust üle ja ronisime õega lumelaudadele. Us-ku-ma-tu. Ma olen hämmingus, et mul ilmnevad (jätkuvalt) lihasvalud kohtades, kust ma endal lihaseid pole eales otsidagi osanud. Hmm... Igatahes tuleb tänusõnad öelda loodusliku polstri saanud kehaosale, mis suuremad paugud ja selililendamised pidurdas. Selgroog ja pea pole õnneks põhihädalised. Aga see oli me-ga. Tõesõna. Te muidugi võinuks seda näha, kuis ma nagu lehm libedal jääl üritasin esmalt, jalust seotult, liftiga üleüldse mäkke saada... Vaene liftipoiss pidi vist naerust püksi tegema, enne, kui ta mind liftini abistas... Oeh... Aga - lõpp hea, kõik hea, sest viimaks suutsin ma mäest laskudes vaid ühe korra kukkuda. Heh. Suusatamine oli selle kõrval tõepoolest "koogitükk" :) Ja eile? Eile oli vaja Serena (jubedat, tegelikult, sest oli külm ja suurrahvast tulvil) veepargis ekstreem-veetoru laskumist teha. Tagasihoidlik 45 km/h rauas - ja ih-ih-ih-kah-kah al-lah-lah-poh-leh... Emps ütles selle kohta tabavalt - väljusin torust nagu shampusepudeli kork. Aga asi tasus vaeva. Taas üks tagasihoidlik eneseületamine. Juba see on ekstreemne, et ma spordist räägin... Mainimata selle tegemist. Nüüd aga ootan kannatamatult uut võimalust mäkke jõuda... Üritasin nääriööl ka läinud aasta elamusi-kogemusi üles lugeda... Meenus ATV safari pimeöises kõrbes (mega!), snorgeldamise selgeks saamine (mega!), kaamelisõit (mitte nii mega), ujumine lumesajuses basseinis (mega!)... Ma arvan, et see ongi oluline - meenutada aastaist just neid hetki ja aegu, mille kohta saad ehk vastu rindugi tagudes öelda - I did it! Tjah, see ei pruugigi kellelegi teisele midagi tähendada (igaüks võib ju öelda, et phäh, mis see siis ära ei ole...), aga see pole oluline - see on igaühele isiklik tunne: ma olen end ületanud või vähemalt: ma olen seda proovinud... Head uut aastat ja meeletuid-metsikuid kogemusi, tõsiselt.