Nädalavahetusel kargas pähe veel üks bloogiidee, mida võiks rakendada ja käivitada püüda... Kui vaid enam aega oleks. Elades-olles ühtses kultuuriruumis, evides üpris samu identiteedilisi väärtusi, ühtset minevikku ja kultuurinähtuste tunnetuslikkust ja taju, olgugi et subjektiivsusest lähtuvat, saaks luua nn kultuurishoki-blogi: mis meid jahmatab, mis meid hämmastab, mis meile sugugi Oma, vaid Võõras tundub. Tjah, me õpime, areneme ja arendame end pidevalt, eks kultuurishokigi definitsioon aeg-ruumis muutub (mida enam kogeme, seda enam tolereerime ja konventsionaalseks pidama hakkame jne). Ent siiski, "alglätete" juurde tagasi minnes, kas poleks muhe-põnev meenutada, mis meid enam shokeerinud-vaimustanud-vapustanud on - kõik see, milles kultuurishoki ilminguid leida võiks. Või ka nüüd, tagantjärele mõeldes, võrdsustades oma mina-tegelast kaasajaga ja distantseerides mineviku-minast - midagi ehk sellist, mis jätkuvalt "ei või olla!" hüüatuse-muige näkku toob. Näiteks jäi meelde ühe hea sõbra meenutus oma elu esimeset reisist Soome, mil pere kaubanduskeskusesse sisenes ning pereema midagi muud teha ei suutnud, kui lookas lettide vahel ainult nutta: seda kõike oli lihtsalt nii palju... Nii kaua kui kommentaariumi veel pole, ootan kõigi siinkäijate meenutusi, mida võrguavarusis teistelegi tutvustada. Kirjutage andri-ät-postimees-punkt-ee ja vajaduse korral säilitan anonüümsuse. Jagatud kogemus on pool võitu! :)