Uudiseid showbusiness'ist. Nimelt on X-files'i lõpetanud Gillian Anderson asunud taas teatrilavale: tema viimane West Endi roll jääb eelmisesse teatrihooaega, mil Londonis Comedy Theatre's tuli lavale "What The Night Is For". Nüüd tuleb ta Royal Court Theatre's lavale Rebecca Gillmani etenduses "The Sweetest Thing In Baseball". Ehkki piletimüük algab juba sel pühapäeval, jõutakse esietenduseni 31. märtsil. Nii et - West Endi, mis seal muud!

Ja veel. New York Timesi ajakirjanik Neil Strauss avaldab tänases numbris tõsiasja, et USA reklaami- ja turundusrohkes ühiskonnas ning internetikontaktide rohkuses (online-raadiod, muusikafailid jne) on mõistlik singli- ja albumimüügi edu nimel loobuda nn radio-launch'idest. Selgub, et televisioon on taas muutunud-muutumas võimsamaks kui eales varem. Nutikad pr-tädid ja -onud (nt Warneri "TV pitcher" Lori Feldman, nimetab Strauss) on asunud stuudiouksi kulutama ja telefonitoru näppima lootuses, et artistid ikka võimalikult paljudes teleshow'des ja saadetes üles astuda saaksid. Parimal juhul kirjutatakse uusartistid ka ülipopulaarsetesse teleseriaalidesse, millega on miljonite televaatajate südamed hetkega võidetud (nt kirjutas David E. Kelly üpris tundmatu Josh Grobani "Ally McBeal"i sisse ... Ja nüüd rockib noormees Billboardis täiega). Põhjust selleks kõiges nähaksegi tõsiasjas, et raadiokuulatavus on internetiajastul vähenemas, ent internet oma struktuurituselt ja tarbimisharjumuse kaootilisuses pole suunatud otsekontaktideks (veel?) võimeline. Üpris tõnäoline on, et ega multitasandilise kommunikatsiooni puhul see jääbki võimatuks - pole võimalik enam eristada kommunikaatorit retsipiendist, saatjat saajast. Internet saab seni olla vaid supporting-medium, ent põhitöö tuleb ära teha siiski muid meediume kasutades. Televisioon, see on midagi jäävat, heh!? (Siinkohal meenub sooja ja külma meediumi teooria - sestap ka arusaadav, miks professionaalsel telel konkurentmeediumide ees eelised on). Nii on turundusajastus USAs ajaloos tagasi minema hakatud - ka Fleetwood Mac, Rod Stewart ja Eagles alustasid omal ajal meediakampaaniatega peaasjalikult televisioonis - siis veel uues, arenevas ja lummavas meediumis. Eesti paralleel? Palun väga, meie senised vanema generatsiooni artistid võlgnevad tuntuse suuresti üksnes telemeediumile. Ja siinkohal ei räägi ma üksnes Eesti Televisioonist, kuhu aegade eest Anne Veskid, Jaak Joalad, Ivo Linnad ja Vello Orumetsad kokku kutsuti ja rahva hulka paisati, vaid siiski Kesktelevisioonis, tänu millele need samad veskid-linnad-joalad massiauditooriumi ette Nõukogude Liidu avarustesse lennutati. Ja kirgiisid, usbekid ja aserid kaifisid. Massiauditooriumis ja üheaegses tunnetuslikus kogemuses ("nägid eile või!?") peitub jõud.