Kui nii unine poleks, kirjutaks kirjandi teemal "Minu ülimega nädalavahetus, mis algas Tallinnas ja lõppes Tartus". Reedel oli ju superlahedate ja armsate inimeste soolaleib. Ega ma siin nüüd kõike ei pea ka välja lobisema ja tsensuuri huvides piltide aadressi ei avalda.
Ja juba laupäeval Tartusse saabudes oli eeter sümboleist tiine - astudes Postimehe raamatuärri, et empsile näitlejate kokaraamatut osta, laulis poeraadiokeses sulnis Ehala: "Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodu koht..." Poest väljudes pälvis tähelepanu keegi prükkar, kes Rüütli tänava ja Raekoja platsi nurgal üht teist kodulaulukest leelutas. Selline ... sõbralikult ja hubaselt kolkalik. Ei, üldse mitte paha pärast pole see "kolkalik" öeldud. See ju ongi mu kodu. Raekoja plats oli lumeudus vaikne ning puhkepäevalik. Laupäeva õhtu tuli mul-on-tunne-et-kõikide-eestikeelsete-lauludega, mis üldse olemas on :) Liitrite punaveiniga. Ja Raivo sünnipäevaga. Hip-hip, aga Illusioon polnud minu jaoks. Soovitan eemale hoida, kui mingit "stiilipidu" seesugustest väikekohtades teostada... üritatakse. Uhh! Aga üht ma ütlen - oma sõpru ma armastan. Ja tegelikult on 2004. aasta kuulutatud "back to the roots" ajajärguks. Ma tulen teid veel Tartusse kollitama, seda ma luban... Vein-vein-vein-vein...Punane, valge ja roosa.