Pühapäev, pühapäev... Jälle tööl... Ma arvan, et see hakkab juba patoloogiliseks muutuma. Et kuus päeva nädalas ilma mingisuguse adumatugi päevakava või graafikuta. Mnjah, samas ei saa nuriseda. Kui aega jääb armsate inimestegagi olemiseks. Reede õhtud on ju veel vabad (siinkohal õhusuudlused Kunderi tänava suunas). Hoolimata sellest, et armas ema telefonitsi ikka hoiatab, et mõni õhtu võiks vahele ka jääda. Noh, mõni õhtu jääb ka, ausõna :) Ja päikeseline laupäev jäi päikeseliseks üksnes kardina vahelt piiludes, sest uni oli nii hea... Ja Harry Potter. Ma arvan, et ma olen juba isegi Smaugi suutnud välja vihastanud sellega, et pigem raamatut loen kui tema kräunumisi tähele panen. Evil me! Täna otsustas kassihakatis peadpidi prügikotti ronida ja teha näo, et äravistatud vorstiviil kusagil pabertaskurätikute vahel on tema parim sõber ja ta peab ilmtingimata selle kaisus olema. Ma võõrutasin teda sellest sihikindlate ja kõvahäälsete röögatustega. Seepeale marssis ta magamistoa ukse juurde ja, avastades, et see on kinni, kräunatas väljakutsuvalt a la "marss, uks lahti, ma olen solvunud ja lähen pissin su sokid täis!" Viimast ta õnneks ei teinud ja oli varsti magamistoast tagasi. Jarek kutsub teda sekretäriks, sest ta kohe peab sinuga igal pool kaasas käima, raamatut lugema, videosid sorteerima või plaadiriiulit korrastama. Oleks siis, et koristaks ja peseks nõusid iseseisvalt. Aga ei! Selline kass. Selline nädalavahetus.