Keegi ütles eile, et kui läheb tööle, tuleb tal justkui iseenesest naerunägu pähe. Ja siis jagunevad kolleegid kaheks - ühed, kes arvavad, et ta naeratab neile (justkui tagamõttega?), ning teised, kes arvavad, et tegu on natuke kohtlase inimesega. Aga tegelikult inimesele lihtsalt meeldib see töö, mida ta teeb ja just tööle jõudmine teeb tal meele hääks ja paneb näo naeratama. Huvitav, kas see siis on kohtlane. Miks me ei naudi oma tööd ja peame nautlejaid kohtlasteks? Või et siis, miks mitte naeratada oma töösituatsioonis kui see tõesti sulle pakub? Ja kui ei paku - miks me seda siis teeme? Nüüd ei ole ma enam Dilbert, vaid Carrie Bradshaw. Palju õnne, telemõjutatav mina.