Ma küll kangesti tahtsin eilsel Liina T sünnipäeval siinkohal oma päevakommentaari lisada - aga noh, kus sa jõuad, kui varahommik kulub telefantoom Voldemar Lindströmi telemaja keldritest otsimisele ja päev sellele, et tõestada, et nii varaseks ei tohi lihtsalt deadline'e nihutada. No, ei tohi noh. Päeva lõpus võtsin end kätte ja jalutasin Annele külla. Pean tunnistama, et elustiiliga jala-ei-käi-ja-vett-ei-joo pole lihtsalt võimalik seda kesklinna agulitesse peitunud rahvusromantilist tänavat (on ju hästi romantiline seal pargikese ja puude embusesse peitunud tänavakese peal patseerida, kui kevad on õhus ja tuju on hea) üles leida. Ei ole! Ma olen ju alati taksoga sinna saabunud. Vaat' siis nüüd, mida see mugavus tähendab. Ootamatult leidsin ennast Invaliidi tänavalt ja olin tupikus. Päris jaburnaljakas oli iga minuti järel Annele helistada ja pärida, et ega ta oma majaga kuhugi ära pole kolinud juhuslikult või on tal aimu, kus Invaliidi tänav asub...
Ja - paanika! fiilipsi kooliteevee makk tolmub Annel ahju ääres. Appi! Minu üllameelse süda muidugi tõmbas krampi ja valas verepisaraid, nähes meie kunagist trofeed, kelle hiilgeajad jäävad küll... 12 aasta taha, niimoodi nukrutsemas ja tolmu kogumas! Enam-vähem 12 aasta taha on jäänud ka selle viimasedki nupud ja muud osad. Ja see maksis omal ajal 299 demmi. Jah, mitte 799 demmi, nagu ma ennist mäletasin. Valuutapoest ja puha. Ah, mis ma ikka jauran - kes teab, see teab, millest ma räägin. Ja pärast, kui vein oli joodud ja ciabatta (huvitav, kuidas seda kirjutatakse) söödud, jaurasin Urmasele külla ja vaatasin üle tema toredad süsimustad rulood roosakaslilla seina taustal. Päris tore. Nüüd, kui olen avastanud end kroonilise mölapidamatuse lainelt, jään lihtsalt vait. :) Palju õnne, Marit.