Lõpetasime just Ken&Tolgi uue filmi "Vali kord" vaatamise. Tjah. Valneril on ses suhtes õigus, et kui niisugused filmid ka muud ei tee, siis tõstatavad ja edendavad nad vähemalt poleemikat. Et millises Eestis me elame ja kuhu me oleme jõudnud ja kelle asi see on. Tunnistan ausalt, mina ei mõtle küll nüüd igapäevaselt sellele, et kas respublikaanide poliitika on õige, väär või adumatu; kas kõik Eesti inimesed on söönud ja neil ikka on, kus magada; kui palju on meil tuberkuloosi- ja aidsihaigeid, asotsiaale; kas sõda parandab maailma, kas rikkus on parem kui vaesus jne ... Jah, võib-olla egoistlik ja hoolimatu, aga ma ei usu ka neisse maailmaparandajatesse, kes kusagile kogunedes röögivad, et meie muudame. Heh. Mida? Film on tegelikult hea. Jõhker, aga hea. Loomulikult võib filmist välja lugeda vaenulikkust või mõnitusi Juhan Partsi, Ken-Marti Vaheri, Taavi Veskimägi, George Bushi, Silvio Berlusconi... kelle iganes vastu. Mõte, tegelikult, on siiski mujal. Dokumentaalfilmegi on erinevaid - dokumentalisti sekkumisega ja dokumentalisti sekkumiseta. Sedapuhku on dokumentalistid suisa provokatiivsed ega pelga turvameestega porilombis kakelda või andunud respublikaan-vanainimesega kaamera pärast jageleda, aga teisalt jällegi - arvata või siis piinlikult käega lüüa, et ah, kuplialune pole neil lihtsalt korras, on jama. Peab mõtteid korrastama.