Põhimõtteliselt olen ma nüüd küll üpris kaua vaikinud. Isegi ei saa aru, miks, sest võrguvaramu voolab nüüd ju praktiliselt otse voodisse... Aga see va varahommikune saabumine Istanbulist, hingepõhjani loksutav ümberistumine Prahas (Marsi-shokolaadi jätsingi vist sinna lennujaamabaari, kus me teed kell 9 hommikul lüristasime) mõjusid mulle nii "hästi", et koju saabudes näitas kehalähedane kraadiklaas ligi 40 soojakraadi. Nii polnud muud teha, kui leppida paratamatusega, et kohe hakkan sonima. Igasugused kurgumandleid ja palavikku alandavad ravumid on paari päevaga siiski imet teinud ja ma suudan taas elust rõõmu tunda. Või noh, peaaegu. Ja nüüd polegi muud teha paari kohustusliku kirjatükke ja kuulda siit-sealt, kes kõik minu MSN-i nime alt laterdanud on sellal, kui mina kusagil mujal trallisin. Ma olen ju jobu - kui pressikeskuses on 250 vms arvutit, siis tuleb ikka ju kõigis endanimeline MSN avada ja see lahti jätta. Ja nii kuulen ma, et nii mõningadki inimesed on veetnud tunde pläkutades mu nime alt. Lõbus igatahes :)