Juhhussussuu! Saabusime Silvia ja Henrikuga just meeletult jalgrattarallilt mööda Pirita teed Jahisadamasse ja tagasi. Ja tõik, et väljas ladistab kui hullumeelne, ei takistanud meid põrmugi. Heeh. Noh, nüüd me vähemalt teame, et on vaja kindaid (sobivad ka langevarjuhüppeis kasutet mullatöökindad) ja prille. Ja kilepükse. Noh, muidugi meil neid polnud. Silvial olid vähemalt püksidki. Aga lõbus oli ikkagi. Nägime porilaudadeta välja kui mingid iseliikuvad purskkaevud. Heeh. Nüüd, pärast sooja dushshi olen juba täitsa reibas.
Taustaks käib "Presidendi lennuk", järjekordne USA rahvuslikku uhkust, riiklikku julgeolekut ja ülimat võimu ülistav Hollywoodi linateos. Mitte et see filmitehniliselt poleks nauditav vaatemäng, ent siiski - miks küll üks rahvas seesugust ajupesurlust vajab. Et ilma niisuguste ühtehoidvust promovaid filmideta poleks rahvust või kokkukuuluvust? Või rahvuslust? Hmm... Mis meil vastu pakkuda on? Nimed marmortahvlit. Võib-olla. Ometi näikse meie rahvas märksa ühtehoidvam olevat omaaegse filmiklassika abil: Mehed ei nuta, Siin me oleme, Noor pensionär. Või tundide viisi telearhiivis peituvaid huumorisaadete mäletamise ja olemasolu tõttu. Või ma eksin? Võib-olla. Või on küsimus ikkagi ses, et rahvusena oleme piisavalt kultuurijuurtega, et teame end kuhugi kuuluvat, kuskilt pärit olevat. Vaevalt me nüüd valitsuse toetatud linateoste abil kuidagi erilisem Rahvas oleks. Ah ei tea kah. Mõtteainet on ses igal juhul piisavalt. Mis teeb rahvusest rahvuse? Ma olen ju tegelikult sest varemgi arutlenud - see on juu seesama meie-tunde küsimus. Tunnete end tänu marmortahvlile rohkem meiena?