Oo, miks küll, miks, on sünnipäeva eelõhtul ETVs maailma kõige jaburam friigifilm... "Ava oma silmad". Mul jooksis juhe kergelt kokku, lihtsam on arvutis istuda või et siis üldse magama minna. Üle saja aasta võin homme hommikul teha näo, et ei kuule, kuidas vanemad ukse taha kobistavad ja õnnitluslaulu jorutavad. Armas komme, igatahes. Mis siis, et aastaid pole mind enam üles lauldud. Muuseas, sattusin lugema ühte põnevat mõtteavaldust. Mis seal salata, pani kaasa (edasi, laiemalt) mõtlema küll. Kõige kurvem (paratamatum, ajuvabam, lootusetum) on kogu viimaste nädalate meediavahu juures see, et mitte kunagi varem (ega ka hiljem) ei saaks Eestimaa Kristlikust Rahvapartei skandaalide küüsis siplevast liidrist või mõnest radikaalse kõnepruugiga koolidirektorist meediapersoon. Trust me, ei saaks!
Et aga üks konservkurk ajab teist samasugust meie tühjas meediaruumis hetkel taga, siis just niisugused "lapsesuud" lehte pääsevadki. Tulemuseks on ühsikondlike diskussioonide - pigem ehk ühiskonna senisest arenguetapist lähtuva põhjendatud diskussiooni vajaduse - moonutamine. Huvitav, Arnold Oksmaa kohta ütleme kõik ebalevalt muiates: "See on ju hulluke!" ja jätkame lustlikult oma igapäevatööd. Aga teise kuldsuu trükime ära ja kaagutame takka. Ma ei tea, kas see on õige. Ons meil sellist diskussiooni nüüd ja praegu vaja? Mis see annab? Sallivuse? Teineteisemõistmise? Vaevalt. Much Ado About Nothing.