Pean vist hakkama haikusid kirjutama. Eelmine sissekanne - kui seda nüüd just peab selge ja särava ilmega vaatama - viitab sellele küll. Muidugi ei rääkinud ma midagi ööst, vaid ikka tööst. Aga ma ei viitsi ära parandada. Eks ma kunagi köidan selle oma esimesse haikukogumikku "Haigutav haug". Hommikul vedasin end tööle. Aju ei tahtnud uskuda, et ma seda tõsiselt mõtlen. Jalad vedasid end vastu tahtmist ja tagurpidi kohale ning käed värisesid. Aga suu, va kelm, naeratas liftiuksel variserlikult ja tervitas saabudes kõiki laia naeratusega. Phäh, justkui ma tahaksin siin passida. Esmamulje oli kohutav, ausõna. Istusin paberivirna otsas ja ei tundnud oma varbaid. Nüüd olen pool virna läbi närinud ja ei tunne enam oma hambaid. Ära. Ja tööd on veel palju teha. Kui vaid aru saaks, millega ma täpselt tegelen, siis oleks ehk lihtsam. Olen vist maleülesannete toimetaja ja lahendan ratsukäikude salakeerde. Iik!