Hoolimata sellest, et mulle usaldatud laptop tundub olevat maailma kõige aeglasem, olen suutnud ma hotelli Ambassador in Bloomsbury elektrivõrgu viia nii kaugele, et ta aktsepteerib kontinentaalset pistikusüsteemi. Tänu Annelile, loomulikult, kes siin juba kui vana kala on. Nii et, unustage ära kõikvõimalikud mitmenaelased adapterid – piisab vaid teelusikast, millega maandusauku eksitada. Ja ma ei saanudki surma, nagu kartnud olin. Ettevaatust – Anneli sõnu korrates -, ärge lusikat paarisaukudest ühte toppige. Siis on aamen. Aga proovige seda va ülemist üksikut ja siis on kõik korras. Seni.

Tulin hetkeks linna pealt jauramast puhkama, sest muidu jääkski digikaamera laadimata. Ja homme ei saaks pilte teha. Ja-jaa, digikaamera, see sama, mille olin suutnud koos mantliga Viini jätta (noh, ega ma siis kõike ka algul kirja panna ei taha), suutsin täna hommikul mööda Heathrow’d ekseldes taas kätte saada. Oli teine mulle Viinist siia saadetud (aitäh, Erika „Fundbüro” Bechterile, kes telefoni otsas nii abivalmis oli ja mu bilongingud siia saareriiki saatis. Ihihi. Oli see vast sõit – jah, Picadilly liin on see küll, aga kaart on petlik, ausõna. Lennujaama sõidab tund aega ja õiget kohta, kust pakikest nõuda, otsib ka oma tund aega. Nämma. Pärast seda aga tuli see, mis end kümnekordselt õigustas – 11. septembrile pühendatud tantsushow St. Pauli katedraali treppidel. Kaks tantsijat (kelle nimed suutsin ma juba ära unustada) hingestasid („tantsisid” pole õige sõna) kolme aasta möödumist 9/11-st, taustaks Arvo Pärdi „Spiegel im Spiegel”. Võimas, ausõna. Jahu, millest oli treppidele ja siseõuele inimkujutised tõmmatud, oli tuvide vaieldamatu lemmik. See oli eriti lustakas. Vahemärkusena olgu öeldud, et kunsti nautlesime ka eile õhtul – jaapanlaste produktsioon „Elephant Vanished” oli ikka hingematvalt võimas küll. Ma ei ole seesuguseid lavastuslikke lahendusi veel kohanud, ehkki põhimõtteliselt oli see kõik imelihtne. Üksnes fantaasiat nõudev. Mmm… Muusika, stsenaarium ja teostus olid suurepärased. Ja Anneligi jõudis lõpuks, pärast kolmetunnist meie tagaajamist oma kingipakikestele järgi. (Pikk jutt.)

Aga tänasest. Seepeale kooberdasime Peetri, Märdi, Mareki, Anneli ja Chrisiga Tate’i modernse kunsti galeriisse (see on see, mis millenniumisilla otsas on) ja nautisime Warholi ja muud seesugust. Eriti tore oli ekshibitsioon New Yorgi metroost – istud pilkasesse ruumi, jõllitad videoekraanilt elusuurusi metrooreisijaid ja kuulad, klapid peas, nende mõtteid. Väga depressiivsed olid need väljavalitud küll. Üks pilusilm hädaldas, et keegi teda ei armasta ja üleüldse on ta väsitav ja vihkab oma mööblit. Teine tots tunnistas, et ega ma tõesti ei mäleta, milles seisnes Versailles’i rahu… Tõepoolest, jälgige mõnikord inimesi ühistranspordis või kohvikutes. Millest nad küll mõtlevad, arutlen ma alati… Aga hiidämblik Tate’i fuajees pani mind kergelt võdisema… Okei, mitte kergelt, aga päris palju, tegelikult. Väkk, loll hiidämblik. Ja tänu isa (kuigi üpris lünklikule, ihihi) mälule lohistasime endid piki Thamesi jalutades peagi The Clarence’isse White Hall Street’il ja lürpisime Adnamsi õlut. Oli küll veel olemas, ehkki vaat oli algul baaridaami tagumiku taga peidus. :) Ning kui lõpuks otsustasime, et muusikalibisnes täna katki jääb, kooberdasin mina hotelli ega viitsinud Inksu ja teistega Lexingtoni Wagamamasse sööma minna. Eelkõige seetõttu, et olin juba pisut einestanud. Aga muidu, tuginedes eileõhtusele kogemusele, julgen Wagamamat vägagi soovitada. Neid on Londonis tervelt 24 tükki, ent toit on igal pool sama sheff. Okei, kana, mille eile sõin, oli pisut puine, ent jaapani nuudlid ja leem olid täiesti vahvad.

Panin Green Parki metroojaamas linnakaardi-aparaati kaks naela, lootuses saada endale väike pocket map, aga see tobe masin neelas raha hoopis alla. Siis tuli üks neiu ja teatas, et pöördugu ma kohaliku jaamatöötaja poole. Peagi leidsin ühe muheda välimuse ja olemusega noormehe, kes, pead vangutades, vandus: „No, ma ju räägin ja keegi mind üldse ei kuula!” Ja soovitas helistada aparaadi peal olnud klienditeeninduse numbrile. „See pole üldse esimene kord, need teevad kogu aeg nii. Eks niimoodi see firma rikkaks on saanudki,” lausus ta mulle silma pilgutades. Nii ma kahest naelast ilma jäin. Lihtsam on linna kaarte vist turismilõksudest osta. Jesver, rääkides neist lõksudest, siis ärge laupäeva õhtul Leicester Square’ilt viimase-võimaluse-muusikalipiletitele eriti lootkegi. Alles on tavaliselt ainult üpris mõttetud tükid… Kuigi „Lion Kingi” võinuks isegi ju vaadata… Hmm… Aga oo, mis hinnad. Parem läheks kinno. Oh, tulebki tõtata.

Aga põhimõtteliselt ma vististi ikkagi armastan seda linna. Jepjep. Mis siis, et lennukid iga kahe minuti tagant taeva alla tõusevad või et linnatänavad liiklusumbes on. Okei, ma tõesti ei räägi siin linnas äraelamisest, seda ma vist ei suudaks, ent siin ikka ja jälle käia ja „seda kõike” hingata… Uskuge, see on seda väärt. Aga nüüd suumulk kinni, sest Soho, see üle küla kuulus patupesa, tuleb ju taas üle vaadata :) Oo, üks asi veel – vaadake Robbie Williamsi „Listen to the Radio” videot. Nämma.