Minu vaikimine on olnud põhjendatud, ausõna. Viini-hüpe põhjustas ajakavas ja tööplaanis kenakese segaduse, mistap olen viimased päevad ainult jooksnud ja sekeldanud, et kõik tööd saaksid ikka õigeks ajaks valmis. Seda enam, et täna koogerdan oma seitse asja ja iseenda Londonisse. Ehk nagu kirjutavad ajakirja Just! otsetõlkijad: "Tema on selline passin-kodus-kutt, aga mina olen just linnapeal-lippamas-plika," selgitab Kirsten Dunst. Viin oli iseenesest tore. Kui ainult köha-nohu poleks nendel pikkadel lennureisidel kallale kippunud. Aga see ei üllata enam kedagi, et ma ringi käies vaikselt krõbisen. Ja naeran hüääni kombel, nagu Massu kirjutas. (Whatever that means!) I-ha-ha-ha... Ega ma tegelikult ei tea, mis häält hüäänid teevad. Pärast meeletut askeldamist, ootamist ja aja surnuks löömist sain lõpuks Michael Stipe'i jutule ja olin äärmiselt-äärmiselt rahul. Sest see vend on tõsilahe tegelane. Ega ma nüüd mingi meeletu R.E.M.-i fänn pole kunagi olnud, ehkki mulle väga paljud laulud neilt meeldivad. Aga nüüd hootan juba täiesti tõsiselt neid kodukanti kontserti andma (see kõlab nagu punt esineks kusagil Luunja kultuurimajas või midagi sellist). Ja kui Viini H&M oli vallutatud, kampsikud ja püksikud ostetud, siis oli aega linna peal jalutada (oo, ma tean, köha ja nohu tulid kindlasti tuulisest metroost) ja lõpuks Raekoja platsi kõrval laiuvas Café de l'Europe'is maha prantsatada, et pudel Rioja veini ja hiiglaslik biifsteek endale sisse keerata. Nämm-nämm. Hommikul magasin peaaegu et sisse ja lendasin kui tuulispask lennujaama. Siis selgus, et tehnilise rikke tõttu on samaljootik edasi lükatud... Noh, ühesõnaga, tagasi ma jõudsin ja nüüd lähen Viini lennujaama ununud mantlile hoopis Heathrow'sse järgi. No questions asked! :)
Vahepeal suutis Tuuli oma sulni avasaate teha ja, mis seal salata, mulle meeldis. Muidugi on inimene esimeses otsesaates krambis ja närvis, aga mis siis. Mina hoian talle igatahes kümmet pöialt. Noh, okei, mul pole neid nii palju. Siis kümmet suurt varvast.