Eile tuli lumi maha. Ja läks siis kohe ka minema. Vähemalt Tallinnas. Henriku sõnul olla Virumaa metsad aga küll üpris talviseks muutunud ja selleks mõneks ajaks ka jäänud. No nii, pidu läbi - loodus läheb tuttu! Ma ei tea, mida mina veel ootan. Peaks ka teki üle pea tõmbama ja kevadel koos lumikellukeste ja sinililledega taas silma lahti tegema. Oi, kui meeldiv see oleks... Aga tegelikult ei tea ikka ka, siis jääks üpris palju asju tegemata-nägemata, tundeid tundmata ja elu elamata. Ei, vananedes hakkad selle peale ikka vist rohkem mõtlema, kuidas üha rohkem aega kasutada, mitte maha magada. Ah, ma ei tea ka. Selle jutuga langes mulle vähemalt kolmkümmend aastat turjale juurde. Oioioi. Selle nädala märksõna on töövastuvõtud.

Ja nädalavahetus, te küsite. Noh, tegelikult küsin ma seda endalt ise (meenub pühapäevahommikune "Hommikukohvik", milles Aime Viira ja Mai Väljataga tegid selgeks nende egode ja alteregode paiknemise, erinevused mõistete "saama" ja "vajama" vahel ja palju muud... Uhh!). See oli lihtsalt jumalik. Sügislõhnaline Tartu, head inimesed (ohtra veiniga, muidugi!) ja suurepärane laupäev oma armsate vanematega. Noh, mul õnnestus oma pohmelli märksa edukamalt varjata kui kandilise moega vennal, ihihi! Ma pean talle hakkama "kiirelt kaineks" või "keemia teeb imet" nippe õpetama, siis suudab ka kangema ee... unisusega särasilmne välja näha. Aga igal juhul jõudsin üle mitme-setme aasta ometi ka Aura veekeskusesse (okei, tahtsime empsiga küll tervisekeskust väisata, aga kui sa pead järjekorras nii umbes 30 inimese taga ootama, millal oma käterätikukese ja võtmekese saad, siis käigu nad ka kuu peale). Ma ujusin ka, ausõna. Kuigi sportiivse isa küsimuse peale, palju ujusite, võisin ma ainult "oh, ikka päris mitu korda!" vastuseks kobiseda. Noh, okei, pole ma, jah, mingi spordikutt, ma tean... :)

Aga vesi mõjus imehästi. Või olid need uued riided. Või lihtsalt hea tuju imelisest nädalavahetusest. Või hingeline rahu viimaste aegade arengutest. Või laupäevaõhtune lasanje (torud, okei!) ja uno-klotside ladumine. Või midagi veel hirmarmsamat, mida sõnadesse panna polegi võimalik ega mõtet. Kõik kokku vist. Või mis.

Eilsest alates tean ma, mida tähendavad süümekavõileivad. Emad teevad neid lastele, kui nad on ise hilja peale jäänud või midagi ära unustavad... Ihihi. Noh, siin on muidugi võimalik mõistet laiendada. Võib ju mõelda suhetele ka laiemalt ja seda terminit kasutada (või toimingut teha). Süümekavõileib võib laiemas tähenduses olla ju ka suvaline kingitus millegi heastamiseks: lilled, tordid või muu... :)