Esimene oktoober kaks tuhat neli oli lihtsalt jumalik. Vaat selline võiks meie sügis alati olla - ahjusuitsu vines majad, karge ja selge, palgeid õrnalt näpistav õhk, selges sinitaevas naeratav päike ja hirmarmas sügislehtede, nende pisut kõdunevate, kuid oma väärikuses vaikselt punakaskoltuvate lehtede aroom... Mmm... Kastanimunad ja poisipõlve koolitee tuleb meelde. Lihtsalt. Hea on olla.

Ja õhtu sujub üle Klassiõe sünnipäeva-a-ks! Mis siis, et see alles homme tegelikult on.