Imelapsel oli hääl kinni. Kahjuks. Käisin eile siis Alex Priorit kuulamas, seda va Stanislavski lapselapselapselast. Ei osutunud see kontsert paraku nii võimsaks, kui Moskva kinofestivali peensusteni väljapeetud lõpugalat jälgides mulje jäi. Aga mis teha - praktiliselt otse lennukilt saabunud häälemasin polnud lihtsalt töökorras. See-eest meeldib mulle üha rohkem õdus ja hubane "Kolme näoga mees", kus eile ühed ebakained mees ja naine oma pereelu lahkasid: "Sulle lähevad rohkem korda su isa ja ema kui mina," süüdistas naine. "Mis sa nüüd siis sedasi," poetas väsinud moega mees tagasihoidlikult. Ja nii edasi. Heeh. Homme võtan suuna Tartusse, aitab siin pealinnas kügelemisest küll. Beware!

Üldjoontes mulle avatud kontorid meeldivad. Kui ära harjuda sellega, et sumin hetkekski ei lakka (ja et mõni pastojannovene hümni kuulata tahab) ning kui teada, et siis, kui poliitilised vaidlused või muud ägedad sõnasõjad intervjuid tehes kõrva või isegi telefonitorru kostuvad, tuleb mikrofon "mute" peale vajutada ja kõigile "vait olla!" röögatada. Aga mobiiltelefonid ajavad küll hulluks. Ma laulan juba iga helinat kaasa - okei, nuumanuumajeed võib toimetaja föönist kuulata ja mingeid barokseid menuette võib-olla ehk ka, aga see Nokia nä-nä-nää-nää-nä-nä-nää-nää ajab lihtsalt hulluks... Ja helesinised vagunid ja... Oo, õudust, kõige hullem on kalli Küllikese viiu-viiu-viiu! lõugav politseisireen, mis võtab alati südame alt õõnsaks, tekitades tunde käed üles tõsta ja iitsatada: "Äi, põle teind!" Miks inimesed on loobunud toredatest tirr-tirr! helinatest. Mul küll on selline helin, justkui oleks vana aja lauatelefon taskusügavusse peidetud. Aga ei häiri kedagi. Ma ise arvan vähemalt. Võib-olla sellepärast, et seda ei saa kaasa laulda ja nii ei jää see kummitama.