Ma armastan oma elu. Selline lühitõdemus siis sedapuhku. Tõuke selleks andis tegelikult nädalavahetusel lõpuks ometi ära nähtud jõle "Naistevahetus", mis portreteeris üpris debiilselt pseudoprobleeme, millega tunniajast show'd täideti. Hakkas tõesti "kahju" neist elunäitlejatest, kes arvasid, et oo, elavdame oma argielu ja läheme riäälitishõusse, mis meid siis kuulsaks teeb. Ja nüüd laiutavad käsi, vibutavad sõrmedega, käivad politseis ja esinevad telesaadetes, tõestamaks, et nad on jõle normaalsed kõik tegelikult. Lihtsalt oksele ajab, kui rumalad on eestlased. Okei, mitte eestlased, vaid suvalised meediakauged inimesed. Tjah, selliseid asju õpitakse, nõustun. Aga siis viidagu juba algkoolides sisse kohustuslik meediaõpe, mis annab juba maast madalast noortele aimu, mida meedia su eluga teha võib. See ei ole mingi ülbe nending, et oo, meedia on kunn, vaid et meedia võimendab protsesse ja detaile, millele algul tähelepanu pööratagi ei osata. Kurb, ent tõsi. Ja see ei ole midagi uut ja enneolematut - justkui oleks meedia alles sel sügisel koos tõsielusarjade tõusulainega nii "julmaks" muutunud. Rumalus ajab tõepoolest vihale. Mitte osalusrumalus, vaid tagantjärele targutamine. Nii et veel kord - oma elule, lähedastele, sõpradele, kodule, perekonnale ja tööle mõeldes saan ma täie veendumusega öelda: olen rahul ja õnnelik.

Lõppenud nädalavahetus... Heeh! Jah, ei jõudnud Pärnu metsadesse harrastusteatrite etendust vaatama (aga ma teen seda, aukalt!) ja võib-olla oli patt, et (üsna) päikeselisel pühapäeval ei võtnud me cappuccino-topse ja tükikest saia ega tõtanud Kadriorgu linde toitma, ent armas oli sellegipoolest. Ja on jätkuvalt (jäädavalt) hea, et armsad inimesed pole maailmast otsa lõppenud. :)