Oi, näe - esimene november on tulnud päikese ja selge taevaga. Tore. Kuigi ma ei saa aru, kuhu see kaunis ilm nädalavahetusel jäi. Tjah, ausalt öeldes jäid kõik mu tegemised üpris öödesse, mistap polnudki sest väga hullu. Reede tõi lauamängupõrgu Aedvilja striidil ja head sõbrad Tartust. See oli heaks lõõgastuseks, arvestades tõsiasja, et pärast salvestust tööle jõudes oli peatoimetaja oma asjad juba pakkinud. Ma ei saa mitte millestki enam aru, tahaks õhata. Tunduks lihtsam. Tegelikult saan ja see ajab harja veel enam punasemaks. Eks siis täna hakkab nägema, mis juhtuma hakkab. Sama vana laul jätkub täpselt aasta aega hiljem. Uskumatu.
Ehkki oleks tahtnud nädalavahetusel Tartusse kimada, tuli see tööde-tegemiste tõttu ära unustada - laupäeval kobisin Annega hoopis balletti "Luikede järv" vaatama. Tõsiselt chill, kui nii võiks üldse balleti osas väljenduda. Ja Rahvusooperil näikse üpris hästi minevat: suurejoonelised dekoratsioonid ja hiilgavad kostüümid (tantsutasemest loomulikult rääkimata) jätsid mulje "nagu päris". Heh, see oligi päris ju, loll mina. Ma ei ole seda zhanri vist ikka väga kaua külastanud... Perekondlik "Coppelia" külastus oligi viimane kord. Pärast seda vudisime Illari juurde, et õhtu meeleolukalt ja muusikaliselt lõpetada. Ihihii! Siinkohal jõudu Alexile, kes pühapäeval kodumaa tolmu taas jalgelt uhtus ja Shoti mägismaadele siirdus. Ja eilse õhtu veetsin kotlettide ja "Rohelise miili" seltsis. Mida muud võikski tahta.

Aga siinkohal kasutan võimalust ja reastan oma mõtted, mis seoses "Viienda elemendiga" pähe tulid. Ma mõtlen sellele alati, kui seda filmi näen, ent ei suuda endas kuidagi selgusele jõuda - mis asi on see viies element. Tuli, õhk, maa, vesi. Tjah, need on mateeria algained. Aga element, keda kehastab Milla Jovovic? Armastus? Hing? Inimene? Naine? Dialoogis väljendub see kui "armastus" - ilma selleta, tegelikult ilma vastaspooleta (teise inimeseta, Bruce Willise tegelaskujuta) see relv "kurjuse vastu" ju ei toiminuks, kui polnuks armastust kahe inimese vahel. Et "armastus on elu alus"?
Siit mõtet edasi arendades leidsin, et just see Luc Bessoni mõtteviis võiks olla lepitajaks reaalteadlaste (Suure paugu ja evolutsiooniteooria pooldajate) ning religioonikummardajate vahel. Justkui kompromissvisioon, mis määrab selle, et reaalteadlastel on õigus nelja elemendi koosmõju (mateeria) osas, ent viies on teadusele tabamatu (mõõdetamatu). Selle võivad usklikud enda Jumalaks nimetada, ent ometi on see midagi sootuks nimetatmatut. Või öelda, et see (misiganes see siis pole) on jumalikku päritolu. Sest Jumala või jumaluse mõistele on see kõige lähemal, sest keegi ei saa faktiliselt tõestada, kust hing pärit on. Jumala päritolu ka ei saa tõestada, sest algtekstid puuduvad (Piibel algab ju sissejuhatuseta, keskendudes sellele, kuidas "juba olemasolev" Jumal alustas maailma loomisega). Tunded on kasvõi näiteks psühholoogiliselt mõõdetavad (nimetatavad), aga hing ju pole...
Ega mu mõttekäik väga segane pole?