Einoh, ärge arvake, et ma nüüd päris surnud oleksin, arvestades mu viimaseid üpris pessimistlikke sissekandeid. Ei-ei-ei, ise olen ikka rõõmus. Ja kui kohe kuidagi enam uue olukorraga kohaneda ei suuda, eks alles siis on aeg uutele radadele sammuda ja vaadata, mis ses elus veel ilusat. Praegu olen rahul. Peaaegu, ehkki mingi mõttetu vingats-kolleeg hädaldab, et jumalikult akna taga ilma kuldav kevadpäike talle otse silma paistab ja ta tüütult ruloosid sulgema kipub. Muidugi, istuge ikka pilkases pimeduses ja "nautige" keldrikakandlust. Tõesti meeldiv. Ise olen igatahes rahul. Ausõna. Mis siis, et kurguvalu on. Seda ikka juhtub :)