"Väike samm firmale, suur samm inimesele," ütles keegi mulle eile. Siin me siis nüüd oleme - ligi neli aastat paigal püsimist ja kamraadide kaifimist on siis nüüd läbi ja tuleb vaadata, kuis edasi saab. Einoh, tõsiselt on natukene kurb ka, aga eks ma siis harju nende uute perspektiividega, mis mu ette lajatunud... Aga palju rõõmsam on uudis, et Annakas sai tütre!!! :) Palju õnne, kullake! Ja tuult tiibadesse Meelile, kes täna siit tõttab. Oh. Te peaksite seda nägema, mis siin toimub juba viimased nädal aega - kolleegid sõidavad laudade-toolidega mööda maja, otsivad endale uusi kohti ; arvutimehed ähivad ja ohivad, lohistades monitore ja klavereid truult ajakirjanike järel lontsides; tundmatuks jääda soovivad kaablikutid on kogu laepealse lahti tirinud ja vahetavad juhtmeid ja voolikuid ja ... mida kõike veel. Nagu kusagil sõjaväe peakorteris. Ah, elu on selline.