Huvitav, millised on minu väikesed veidrused, milleta ma end ise ette ei kujutaks? [Hmm... Ma nimelt sukeldusin reit-ee-sse, et tutvuda noorinimeste ilmavaatega. Teate, see on kõik päris kentsakas. Ja mina arvasin, et kahekümne viie aastane inimene on veel noor. Ma ilmselgelt eksisin. Noh, pole midagi teha - siis tuleb sellega leppida :) Üks ponks noormees näiteks sööb igal hommikul munaputru ja kuulab veini kõrvale Frank Sinatrat. Minu arvates on juba ainuüksi munapuder väga suur veidrus.]
Aga ikkagi, minu veidrused? Ma arvan, et need avalduvad neil hilistel öötundidel, mis ikka ja jälle vedzhitöbl-striidil saabuma kipuvad. Näiteks see tõik, et peo lõppedes olen suutnud kogu oma plaadiriiuli a-la-ti põrandale kuhjata. J nimetab seda odavaks väljamüügiks, mistap saab ta kõikidele lahkujatele alati cd-plaate kaasa parseldada. Ma ise kuulen sellest muidugi alles järgmisel päeval, sest nendel hetkedel ma ise vist juba magan. Hmm, sinna need plaadid siis kõik kaovadki. :) [Praegu käivitus mul mõttelõng, mis on sarnane Doryle animafilmist "Kalapoeg Nemo". See koht, kus Dory räägib, et ta kannatab lähimälu kaotuse all; selgitab siis klounkala Marvinile, et see on tal geenides ja et sama häda on kõigil perekonnaliikmetel... Ning pärib lõpuks nii muuseas iseendalt: "Hmm, I wonder, where are they..:"]
Muusikaga on seotud mul üldse üks suur kiiks, sest eelnevalt (ikka peo käigus) olen kindlasti suutnud vallutada plaadimängija ja seda kerberoslikult kaitstes ise, ainult ise, muusikat valima hakata. Ning siis muidugi see va eestikeelsete lugude MP3-plaat, mille J kindlasti hea meelega ära tükeldaks ja Smaugile sisse söödaks. Või siis mulle. Salaja. Mõte sai praegu otsa.
Aga teie veidrused, aah?