Jesver, kui imeline ilm. Parim selleks, et hirmarmsate kallite sõpradega K ja M-iga Madmoiselle'is hommikusändvitshi pugida ja värskelt pressitud apelsinimaha rüübata. Parim, mis sellisesse päikselisse reedehommikuse üldse passida võiks. Ja pärast seda vurasin "Seiklusjuttudesse" teneriifetama. Nämma.
Käisime M-iga eile ERSO heategevuskontserdil, mis osutus tegelikult väga meeleolukaks. Ausõna. Kuigi, pean tunnistama, et kui Sibelius surnud poleks, soovinuks ta oma kätega ära kägistada ja onult noodiraamatu käest kiskuda, et ta oma süidile rohkem noote ei saaks lisada. See oli ikka hiiglama pikk... Pärast tuli välja, et Kristjan Järvi sidus kuuenda ja seitsmenda sümfoonia lihtsalt kokku ja mängis peatumata lõpuni. Kunstilise terviku nimel. No, oleks ma seda teadnud. See oli ikka õuuudne piin. Ja Eugen Kapp kirjutas ka üpris kurjakuulutavat muusikat - vaid üks pala oli helgem. Leidsime, et ju ta kirjutas selle oma sünnipäeval. Tuju oli natukene parem lihtsalt. Tere, klassikahuviline mina. :)