Lihtsalt hea on. Olla. Võib-olla sellepärast, et kevad on viimaks koduõuel (räästad tilguvad ja linnud suisa röögivad heameelest). Võib-olla sellepärast, et hea Kristo oli taas kodukäijaks. Koos üpris lustakate lätlastega. Oo, te pidanuks nägema, kuidas need üpris väsinud moega peolised täna hobuste otsas tolknesid... Mitte nemad ei ratsutanud hobustega, vaid hobused ratsustasid nendega. Ihihi. Eilses tohuvabohus unus siia Meelise sünnipäevaõnnitlus üles tähendada ning meenutada, et kaheksa aastat tagasi sai lõpukirjand kirjutatud. Ma arvan, et ma ei unusta kunagi teemat "Kunsti kaudu avardub minu maailm". Jeesusmariia, mida sai üks seitsmeteistkümne aastane naga seesugusest asjast rääkida. Väkk. Noh, üheksa rääkisin küll välja, aga ridagi sellest hiljem ei mäleta... Ilusat vaikset laupäeva kõigile! Mul on majapidamine mune täis, aga S ei jõudnudki eile värvimistalgutele. Noh, eks siis sööme need kõik ise ära. Või söödame Smaug-the-cat'ile. Nüüd toidukohta arvustama!