Elu on ikka imelik... Isegi ei tea, miks selline emotsioon mind just valdab, aga nii see lihtsalt on. Kõik on justkui hästi, aga hinges on mingi sõnulseletamatu ärevus. Miks, ah? Lihtsalt istub seal mõnda aega ja ussitab. Ja tegelikult ei saagi ma aru, kas see on hea või halb. Äkki on ikkagi hea. Sest kõik on ju tegelikult hästi. Reede õhtu oli hästi (hommikust ma üldse ei räägi, see oli eriti sheff!) - isegi kunstjuuksed, pärjad peas ja toolitants kusagil Rohuneemes ei suutnud mu head tuju kuidagi halvemaks teha (noh, tegelikult eelpool loetletu mu hea tuju just tegigi! :))... Laupäeva õhtu oli hästi (pljuone Peetrile siinkohal veel) ja tänane päev samuti. Aga ikkagi on hinges veider rahutus. Mis toimub? Kevad? Ohh.