Ehkki 9. mai sunniks natukene rohkem mõtlema ajalookäsitluste erisusele - selleks annavad põhjuse ka tänastes päevalehtedes avaldatud esseed ja arvamusartiklid, millest esiletõstmist väärib enam Paul Goble'i artikkel EPL-is -, murran mina oma pead hoopis eile (taas) nähtud filmi "Üheksas värav" üle. Ei, loomulikult mõjus ka äsja lõppenud paraadiülekanne Moskvast. Ja Putini üpris veider pidupäevakõne (djen pobedõ!), mis maailma erinevate riikide juhtide hiljutiste avalduste valguses suhteliselt näotuks ja maotuks jäi. Pealegi pani paraadile pitseri arenev (?) kapitalism Venemaa pealinnas ja tõik, et Maneezhi väljaku alune on nüüd shopping-mall'ide käsutuses, mistap tuli tankid koju jätta. Nii ei saadudki selle armee tõelist võimsust näidata (ihihi).
Aga Roman Polanski "Üheksas värav" mõjus ikkagi rohkem. Tänu projektori projitseeritud kodukinole oli ka elamus märksa võimsam kui pelgalt teleekraanilt vaadatuna. Ja mis seal salata, öö hakul sukeldusin internetti ja uurisin, kuidas on Polanski ise oma filmi ja eelkõige selle lõppu käsitlenud. Ega saanudki päris täpselt aru - käsitlusi ja tõlgendusi oli nii palju ning ükski neist ei tundunud päris vale olevat. Aga kogu see okultismi-värk pani ajud küll ragisema. Kahju, et kogu sest valdkonnast nii vähe tean, mistap ei saa üldse võtta seisukohta, milline tõlgendus tõesem oli. Kas see, kus Deppis saatanat ja tema saatjannas saatana õpilast nähti? Ning mis oli siis üheksas värav? Kindlus? Naine ise? Teate, täitsa põnev kohe. Ja-jaa, ma tean, et film on kuus aastat vana, aga nüüd suutsin ma selle esimest korda lõpuni vaadata.