Hip-hip-hurraa! Noh, et nüüd lõpuks ometi on see lehebeebi ilmavalgust näinud. Eks näis, kuidas minema hakkab ja milline tagasiside on, ent tehtud see temp ikkagi sai. Eilset päeva küll väga sageli korrata ei tahaks... Urr. Ent ometi lõppes see kõik suurema paanikata ja närvirakkegi VÄGA (ma rõhutan veel sõna VÄGA) palju ei kulunud. Pisut aga siiski. Noh, kui näiteks ööhakul avastatakse, et just selle tootega on trükikojas mingi kala. :) Sellised leheneegrite argimured, noh. Aga öö oli väga meeleolukas. Vähemalt sai lapsuke vääriliselt sisse õnnistet. Tantsusaali ja konjakiga. Nämm-nämm.

Ja nüüd on meie kodust saanud välikino - H tõi hiiglasliku projektori, mistap võisime televiisori sootuks magamistuppa lükata. Kogu sein on ootamatult kinoekraaniks muutunud. Ihihi. Oh, seda kaasaegset tehnikat küll. Ja blender on meil nüüd ka. Noh, mis siis,k et eesmärgiks oli osta see jääpurustamiseks ja sellega ta väga toime ei tule... Ikkkagi on hea, et saab jäätisekokteile teha. Võimidagisellist. Aargh, haigutus.

Tahaks Tallinna vanalinna endale korterit. Täna jalutasime J-ga läbi linna ja leidsime ülilahedaid väikeseid sisehoove ja pisikesi majasid. Nagu kusagil Lõuna-Itaalias... Sellega meenub, et sain täna ka vanemate Itaaliast saadetud postkaardi. Kadedaks teeb, ma ütlen, kui MÕNEL on õues kakskümmend seitse kraadi sooja. Noh, eks ma leian ka mõne sooja koha. Kunagi. Kusagilt. Vat-vat.