Pea on tühi. Naljakas tunne, teate. Ehkki kusagil sees ütleb üks hääl speak up, stupid you, aga aju ei võta kinni ega tönka kaasa. Täiesti veider. Aju taob vaid üht: siin kliimas ei ole võimalik töötada. Ei ole, ei ole, ei ole. Lihtsalt ei ole. Ja kusagilt teisest sagarast laulab sisse Gabrielle, kes räägib midagi päikesepaistest akna taga. Vhhüü, tõepoolest väga veider tunne. Nagu istuks jälle kui väike laps, pahuralt põrandal, kes on Uppsalast külla saabunud onudelt-tädidelt saanud kingituseks tuhandeklotsilise pusle ning tahab seda kõigest väest ja jõust tervikpildiks kokku panna (pildil lumevaibaga kaetud punatoonides Rootsi linnake ja aukartust äratav katedraal, lumemütsike kiivrile laotatud)... Aga kuidagi ei oska. Tahe on, aga oskust jääb väheks. Või siis viitsimist ja iga tükikese detailsemalt uurimise põhjalikkust. Ent ometi ei lähe pilt kokku ka vägisi lükates. Sest servad ei ühti. Ja pea on ikka tühi.

Sestap lisan, mille lubasin kord Cannes'is ööhakul kohvikus istudes lisada...

22.06. ca 23.30 kohaliku aja järgi. Aga Nizza saabumine on jumalik… Tuju lihtsalt on selline, et kõrvas mürrab Cheri teistsugune armastuslugu, alates Frankfurdist puudub taevas ainuski pilveräbal, mistap olen siiani lihtsalt vahtinud. Aknast välja öhe. Suu ammuli nagu väike laps. On kottpime, vaid üksikud asustatud punktid sel trajektooril, mis on kui pisikesed jaaniussiparved kusagil kauguses. On mõnus. Mis maandudes edasi saab – noh, eks seda siis näeb; aga praegu olen rahul.

Kella 21 paiku kohaliku aja järgi. Jaaniöö 2005. Siin ma nüüd istun – baar, tegelikult küll laundž, mil nimeks Twiggy (brošüürides märgitud veidra lühendiga GF… okei, tegolt on nad kõik siin väga toredad ja heasüdamlikud: eriti see keskealine baarimees, kelle kõhu peal sirab musta-roosa kiri „Hollywood is in Cannes. Rodeo Drive.“, ja rüüpan õlut. Ei, õlul pole isegi midagi viga, aga tuju nüüd küll kõige parem ei ole. Isegi ei tea, miks. Võib-olla sellepärast, et hinges värelev üllatuseootus, mis Cannes’i saabumisega võinuks kaasneda, luhtus. Üllatus jäi olemata.

See on üks tavaline unine Vahemere-äärne kuurortlinn, millel, tunnistagem, on küll ilus-armas vanalinn, ent millest siiski ei piisa, kus üksi olemiseks põhjust siiski pole. Hmm, eelmist lauset vaadates tuli mulle küll millegipärast Tammsaare meelde. Ent oma algse mõtte juurde tagasi tulles, siis nii tõepoolest on: kaunid kaatrid reidil, päevitanud rannarahvas, lainevahtu kaldale uhav meri, palmid-palmid-palmid ja ohtralt hotelle-baare-restorane… Võib-olla ma olen veidrik, aga siiski võin ma öelda: ma olen seda kõike juba näinud. Lõuna-Itaalia. Portugal. Hmm…
Aga võib-olla on küsimus siiski seltskonnas. Selles, mida mul siin pole ja mida ma siin ja praegu olles siiralt taga igatsen. Ei noh, ega ma nüüd mingi depressiivik ka pole ju: küsimus on vaid selles, … … Ei teagi, milles küsimus on, kui aus olla. Mõte läks kaotsi. :)

Kui aga asjale ja olukorrale teistest küljest läheneda, siis elamus, mis Cannes’i reklaamifestivali (minu) esimeselgi päeval pähe kolksatas, oli võimas. Sõnumeid – jah, muidugi suunatuid, ma olen sellest teadlik – on nii palju, et indiviidi vastupanuvõime lihtsalt ühel hetkel hääbub, blokeerides kõik ülejäänu. Ausalt, häid mõtteid, võtteid ja näiteid on nii palju, et lõppude lõpuks on ajus vaid üks ideede virr-varr… Katsu sa selles siis normaalseks jääda. Tahes-tahtmata hakkad mõtlema, et mille kuradi pärast Eestis seda kõike ei suudeta. Meie vaatame ainult odavaid Colgate’ide ja Vanish Oxy Action’ite reklaame ja arvame, et see ongi reklaam. Tänane Saatchi&Saatchi New Director’s Show oli üks eredaid näiteid sellest. Okei, meie reklaamikunnid võivad kohe öelda, et see, mida ma räägin, on möla, sest tegelikult on kodu-Eestis nii palju kreatiivsust…
Aga, andke mulle andeks, teie võite enda peas tõeliseld Terry Pratchetid olla, aga kui klient seda ei taha ja teie vaimuilu ja võluvalu vastu ei võta, siis nii lihtsalt ongi. Ja selles asja kurbloolisus seisnebki. Enne tuleb suuta tellijale selgeks teha, et anna andeks, nii EI TOHI sind müüa. Sest see on kõik läbu ja tarbija aju, mitte tema pesu pesu. Te ei usu mind? Külastage kasvõi seda üritustki (või vaadake varasemate aastate salvestusi, mida ma isiklikult nägin tundide kaupa juba tudengipõlves), ja te saate aru, et mul on õigus. Mõtteviisi muutmine – hmm, see on väljakutse. Võtab selle keegi vastu? Võiks ju. (Muuseas, eriti lõbus on see, et istun välikohvikus ja toksin oma töntsakate sõrmedega teksti väikesesse arvutisse, ent kõik söögipaigast mööda kappavad eestlased-brändingumeistrid ei märkagi, et ma siin istun, ihihii… Nii tore on kuulata mööduvat eesti keelt ja teha nägu, et olengi üks kohalik lõuna-prantsuse kirjanik, kes õllerüüpest loob… :) :) :)

Muuseas, mõni tund tagasi veetsin aega siinsel peabiitšil festivalipalee vahetus läheduses… Hmm, mis see nimi nüüd oligi… Igatahes oli see lihtsalt üks naljakas elamus. Tundsin end taas kui kooliajal, mil mulle meeldis istuda kohvikutes-baarides ja lihtsalt inimesi vaadata-vaadelda. Ei, ega see veider hobihuvi pole kuhugi kadunud, ent see on argielus olles suuresti teisejärguline. Piisavalt palju tähelepanu läheb siiski mujale. Aga siin. Lihtsalt, istud, oma beežjaskahvatut kõhtu päikese poole sirutades, ja jälgid rannas toimuvat. Paare-paarikesi, kes lastega, kes teineteist otsimas-leidmas – kultuuriliselt oli eriti kummastav näha ühte meest ja tema tibi, rinnad katmata, kes praktiliselt lihtsalt seksisid rannaliival… Aga võib-olla pole siin kultuuride erisusega midagi tegemist, võib-olla oli neil lihtsalt pohhui –, kes aga lihtsalt õhtu hakul välja tulnud. Randa. Et raamatut lugeda, veini trimbata või loojuvat päikest vaadata. Sest õhutemperatuur on ju ka praegu (21.34) kakskümmend seitse kraadi. See temperatuuriasi tuletab mulle meelde eilset saabumist ja see omakorda AbFabi. Mäletate seda osa, kui Patsy ja Edna koos õnnetu kultuurihuvilise Saffie’ga Marokosse Agradiri sõitsid? Eelnevalt oli ema Edna hoiatanud tütart, et ärgu too ehmugu: Marokos on väga palav ja ta võib minestada. Aga kui nad siis kolmekesi, Saffie keskel, Agradiri lennujaamast väljusid, kukkusid mõlemad eided kummalgi pool tütart lihtsalt kokku ja Saff oli veidi ärritunud sellisest reaktsioonist. Igatahes just seesugune emotsioon valdas mind: pa-a-la-a-v! Ja õhku…Andke mulle õhku! Kahjuks polnud mul kedagi kaasas, kelle najal dramaatiliselt kokku kukkuda :) Äkki peaks helistama BBC-sse ja Jennifer Saundersi palkama?

Noh, kas Eestis käib juba jaaniko-jaaniko? Ja üle tule hüppamine? Vara vist veel. Kell alles kolmveerand üksteist seal. Hüppaks ka kusagilt üle – näiteks kõrval asuvast tänava sulgemiseks püstitatud tarast. Sellest samast, mida mööduvad mopeedijuhid hooletult jalaga löövad, et mööda pääseda. Hmm…
Oleks see vast veider. Ja siis viidaks mind sandarmitega minema ning ma pean pärast pogris seletama, et meil Eestis on selline komme, et muudkui aga hüpatakse südasuve puhul igalt poolt üle. Hea, et ma ei pea hakkama tüdrukute kombel üle seitsme aia ukerdama. Siis vist läheks selgitustöö eriti raskeks…. Hmm. Miskipärast meenuvad mulle aastatetagused linnalapse jaanid… KAHEKSA AASTA TAGUSED. Vaid vähesed teavad ja mäletavad seda kipsi-, teleantenn-sõnajala ja teeküünalde aega seal Uuel tänaval… Noh, kuhu me K-ga pärast tagasi jalutasime, kuna ma pidin ikka kõik tavaari kaasa võtma. Praegu on umbes samasugune värk. Ainult kraad kaugemal. Nii, ma siis nüüd helistan linnalapse-jaanidele! (Minutid hiljem.) Aga, no muidugi, keegi ei võta ju vastu.