On üks huvitav nädal olnud. Töine ja tegus, samas vahva ja seiklusterohke. Õllesummeri mõningad õhtud ja eileõhtune Lenny Kravitz kaasaarvatud. Viimane oli tõepoolest sheff. Mind vaimustas juba tõdemus, et tegu pole mingi järjekordse rokipeeruga, keda siia "hulgi" lohistatakse ning et artist ei pakkunud haltuurat, nagu nii mõnigi kord ses maanurgas arvata võiks. Tegu oli väärt artisti ja väärt show'ga, mis jääb mõneks ajaks südant soojendama. Igatahes rokkisime me seal Arenal täiega. Okei, peldikusabad välja arvata. Mul on tunne, et see on Eesti vabaõhuürituste igipõline häda - kunagi pole neid kuivkäimlaid vist piisavalt. Alati tekivad rõlged tunnipikkused järjekorrad ning alati leidub tegelasi, kes parema puudumisel ja kiiremal tulekul mingid aiaäärsed lahendused leiavad. Noh, Õllesummer on parim näide. Meeldiv seal kogetud küll polnud. Okei, võib-olla võib keegi öelda, et ega sa ise ka süüst puhas pole, et ikka lähed ja leiad neil puhkudel kergema tee. Ent see ongi pigem küsimus korraldajatele, kes jämmijaile meeleldi kalli raha eest õlut ja siidrit sisse valavad ega huvitu, kuhu küll loodusseadustest tulenev peaks haihtuma. Brr. Noh, aga see selleks.

Viimase nädala jooksul olen ka armastusele, peresuhetele, inimsuhetele, suhtlemisele palju mõelnud. Põhjus lihtne - Pärnu 19. filmifestivali teleprogramm. Nähtud filmid. Ja teemad, mis ikka ja jälle aeg-ajalt üles kerkivad - kaasaegne perekond, inimestevahelised suhted, naised, mehed, lapsed... minevik, tulevik. Keeruline? Muidugi on. Aga nõuab teatavat regulaarset lähenemist ja käsitlust, mitte vaid kord aastas toimuvat dokfilmifestivali. Sellest lihtsalt ei piisa. Ja tõepoolest käib ajudele, kui parlamendi spiiker teatab äsja lõppenud festivalipäevikus, et hmm, ikka diskussiooni oleks vaja. Huvitav, kes see anonüümne diskussioonialgataja siis olema peaks. Et laest äkki tekib ja siis tähtsad ja veel tähtsamad ehk ka sekkuvad juba käima lükatud avalikku diskussiooni rahvusliku-ühiskondliku moraali üle. Pikkides sisse oma eesmärgipärast suunatud parteikommi ja häälepeibutusmõtteid. (Appi, siinkohal meenub mulle üks lokaalpoliitik, kes kõigi vahenditega ajakirjandusse pääseda püüab, helistades vist tõepoolest ühe väljaande kõigile ajakirjanikele.)
Tigedaks ajab. Tõsiselt. Ma ei saa aru - 101 liiget on rahva esindajaiks valitud, ent selle asemel, et tegeleda siis sellega, milleks ollakse valitud, käib mingi anonüümse Kalevipoja ootamine-otsimine. Või siis süüdlaste mujalt otsimine - et ju see ikka meedia on, mis rahvale jahu pähe valab. Ma ei oleks ehk nii kriitiline, aga tänased repliigid ses saates oli lihtsalt ilmekaimad näited. Ja kui sellele lisada varem välja öeldud avaldused massikommunikatsiooni üle, siis ... Kukal jääb kratsimiseks valusaks.
Aga võib-olla tekibki diskussioon iseenesest, arvatakse. Siis, kui häda käes on. Looduses ju nii toimib - evolutsioon jne. Et kui on külm, kolitakse soojemasse kohta jne jne... Ent sootsiumis see nii paraku ei käi.