Hommikust-hommikust! Nagu ikka, pole ma jätkuvalt normaalne. Juba kella neljast üleval ja nii reibas, nii reibas. Okei, see oli tegelikult huumor. Pole ma midagi reibas - seda enam, et esimest korda suutsin ma täna sisse magada... Brr! Ei, ega aru saanud sest keegi, sest ma jõudsin stuudiosse täpselt kell 5.30, mil päeva äratas hümn. Ausalt öeldes olen ma tükk aega mõelnud, et millal on siis minu kord sisse magada. Igaühel, kes hommikut teeb, on kunagi esimene kord. Vat-vat. Ah, ei maksagi elu maha magada. Teeme parem tööd.