"My life is brilliant," laulab James Blunt kõrva. Ja mõtleb seda väga tõsiselt. Tegelikult mina ka ju. Kui uni ära magada ja töö l-i-h-t-s-a-l-t ära teha või selle tegemisel mitte mõelda, miks ma midagi teen ja kui kaua veel... Siis pole hullu. Kahe viimase päeva jooksul olen põkkunud kahe ülimeeldiva teenindajaga. Ma kujundan ümber oma arvamuse keskmisest teenindajast. Sest need neiud olid ülikõvad oma töös. Näiteks.

Lähen Stockmanni pangakontorist läbi, et pisut sissemakseid teha. Kell on veerand tunni pärast üheksa õhtul elik kontorit hakatakse peagi sulgema. Tellerineiu praktiliselt tukub oma arvuti taga. Ta avab arvutis mu arve ja küsib üle: "Oot, kas üheksasada oli või?" Mina vastan: "Ei, k-a-h-e-k-s-a-sada." "Ma vabandan, ärge palun ainult karjuma hakake," vastab neiu piinlikult-püüdlikult. Mul on tunne, et tahan teda kallistada. "Ei, ma ei hakka karjuma, ma olen nii väsinud lihtsalt, vabandust, kui hääl tundus liiga vali," ütlen. "Mina olen ka väsinud - kaksteist tundi jalul... Lihtsalt, täna on nii paljud inimesed lihtsalt karjunud mu peale," vabandab tüdruk õnnetult. Ma tahan teda veel rohkem kallistada. Temast õhkab armsust ja viisakust, püüdlikkust ja professionaalsust. Sellise telleri peale ei tohi karjuda ega oma hädasid välja valada. See lihtsalt ei ole õige. Räägime vaiv viivu tööst, vahetame oma uniseid lauseid ja kissitame kunstvalguses silmi. Hea meelega kukuks mõlemad, nii teller kui klient, sinnasamasse pikali ja jääks magama. Tehingut lõpetades küsin nokkivalt: "Ei noh, tegelikult peaksite te ju mulle veel igasuguseid lepinguid müüma ja tehinguid pakkuma. On ju nii?" "Oeeh, ega te seda tõsiselt ei mõtle. Ei, ma võin küll müüa. Tahate?" Naerame mõlemad, sest see stseen tundub meie varakapitalistlikus ühiskonnas lihtsalt nii jabur. Tema esindab ju panka. Mina esindan ju klienti. Aga meil mõlemal on lõbus. Hoolimata laksavast unest. "Ei, ei ole vaja. Ma lihtsalt niisama norisin." Tunnen, kuidas uni hetkeks taandub. Viieks minutiks polnud maailmas muud, kui meie jaburnaljakas dialoog. Tänan, soovin talle head ööd ja lahkun...

Ja täna, kui tundsin, et sügiskülmas sõrmed krõbisema kukkusid, astusin taas Stockmanni, et endale kindad osta. Teate ju küll, sellised õhukesed sügiskindad. Olidki olemas. Tatsan siis leti äärde ja löön kindad lauale. "Oi, juba ostate kindaid," pärib Seppäla müüjatar. "Kas õues on siis nii külm?" Muigan ja tunnistan, et mis teha, hakkas külm, vanainimese asi, et vereringe enam ei käi läbi vist. "Hehe, mis see siis nüüd tänavu on, kõik räägivad, et on kuidagi vanaks jäänud," muigab neiu, samal ajal mu krediitkaardi ja kaardikeskusega asjatades. Ma ei saa teisiti, kui pistan naerma. "Einoh, mitte nüüd seda..." Sest seegi on elujabur hetk: mõelda, ma ju kogu aeg hädaldan, et vana ja vana ja vana. Tühjagi. "Ja kindamüüja lisab tehtud tõsidusega: "Teate, nii paljud on juba kindaid ostmas käinud. Vanadus vist jah..."

Ei, James Bluntil on õigus. Seda enam, et täna hommikul käisin juuksuris. Ikka oma lemmikkohas. Ja juuksurinaine tõi salaja oma kolleegi küpsetatud kooki, kel oli sünnipäev olnud. Ta lihtsalt tahtis, et ma prooviks, kui hea kook võib olemas olla. Tema enda kliendi retsept olla olnud. Ja vaat see viis küll keele alla. Kook, ma mõtlen. Ma pean selle retsepti välja nuhkima. :) Reede...