Hotellide välismaised telekanalid on lahedad – sa võid kohe nii targaks saada tänu sellele mittevajalikule informatsioonile, et lausa jube. Näiteks õpetas Pro 7 õigesti seksima ja näitas, kuidas keegi Hans valmistab lateksist vibraatoreid sloganiga „Love yourself“. Ha-ha. Eriti armastuväärsed olid erkoranzhid ja erkrohelised vibraatorid. Tõesti! Minimootorite paigaldamine on kõige naljakam. Mõtle, keegi küsib seltskonnas, noh Gruber-poiss, millega siis sina tegeled? Ja vastab Gruber, ise häbelikult varrukaga üle luriseva nina tõmmates: „Mina panen dildode sisse väikeste läbipaistvate kuulikestega mootorikesi, et nad siis pärast mõnusasti suriseksid.“ Ärgu Gruber-poiss muretsegu, nii hea enesereklaamiga saab ta kindlasti peagi seltskonnalõviks. Noh, kui küsijaks on muidugi niigi harva külas käiv vanaldane tädi, siis on selge, et daame enam mõnda aega Gruberi perekonda ei tule. Või kui tuleb, helistab alati ette ja küsib, et kas Gruber-poiss tegeleb ikka nende perverssete ja labast lihahimu rahuldavate asjakestega. Muaha! Muuseas, Pro 7 hoiatab, et kui vibraatorit väga kaua kasutada, siis võib tõesti minna nagu „Seksis ja linnas“ – selles osas, kus Charlotte enam mehi ei tahtnudki, vaid oli rahul oma väikese roosa ja jänkukesega varustatud vibraatoriga.

Aga reklaamist rääkides, siis „Golden Drum’i“ jälgides ei saa ma tõepoolest aru Eesti ühiskonna silmakirjalikkusest ja topeltmoraalist, mis näiteks sotsiaalreklaami puudutab. See on tõesti vaid üks näide, aga arutaks sellegi üle. Mäletate, kui kunagi ühe haigla sünnitusosakonnale üritati kampaania käigus vastsündinute hingamisaparaati saada. Okei, see oli tõenäoliselt veelgi keerulisem aparaat, aga mõte jääb samaks. Siis pandi igale poole välja surnud tittede pildid. Ja kohe oli paanika lahti – appi, rõve, väkk, kole, võtke ära. No, kurat võtaks, elu on selline. See on mõjukas sõnum. Ja see ongi tähtis. Läti ZOOM! tegi riigi maanteeohutuse nõukogule näiteks suurepärase kampaania, millega taheti vähendada purjuspäi sõitvate juhtide hulka riigis. Ja kampaania „Drink. Drive. Join“, mis oli väga mõjus.
Nagu firma ise ütles: ühiskond harjus ära selliste pahura pedagoogi jõuetu näpuvibutamisega a la „oi-oi-kui-sa-seda-ei-tee“ või siis – teistpidi – lunimisega „kas te oleksite nii armsad ja ei…“ Nii ütles reklaam otse: sõida-sõida purjus peaga – ja valmistu liitumiseks invaliidide klubiga. Statistika ütleb, et Lätis oli mullu ligi 14 000 purjus juhtimise juhtu, ligi 3000 juhti pani matsu, neist 877 invaliidistusid ja 513 surid. Noortele surmast pole mõtet rääkida, sest surm võrdub mitte-elamine. Nii tehti role model’iks need noored (20-40-aastased) invaliidid, kes halvatuse tõttu eluks ajaks ratastooli on pidanud jääma. Lisaks kohutavalt rusuvale telereklaamile kasutati invaliide näiteks ka politseipatrullidel. Alati, kui purjus juht rajalt maha võeti, kärutas invaliid kohale ja andis juhile röntgenipildi oma vigastustega.
Ja mõjus: surmaga lõppenud autoõnnetuste hulk vähenes 14%, invaliidistumisi 11%. Autoõnnetuste hulk kahanes 17% ja on hetkel Läti ajaloo madalaim: eluga pääses 72 inimest, 210 invaliidiks jäämisest; reidide käigus selgus ka, et purjus juhte oli vähemaks jäänud ligi 3000 võrra.
Tegelikult on (tänu sellele festivalile) häid sotsiaalreklaame veelgi (Kuldkella võitnud Austria Ogilvy&Mathersi nn libliklaste abistamise kampaania või meediakategooria hõbetrummi saanud Avoni rinnavähi kampaania (Mark / BBDO, Prague)), aga lätlaste otsekohene näide sobiks eestlastele eeskujuks. Meie ninnunännu-kampaaniatest on lihtsalt kõrini, sest sõnum ei jõua pärale. Oodake, kopiraiterid, enne kui mind tümitama kukute – see ei ole etteheide teile, vaid eelkõige väljakutse tellijale. See on küsimus risikijulgusest asju õigete nimedega nimetada.
Kui ümberringi käib poliitmajanduslik hämamine, vassimine, varastamine ja keelepeks, siis miks peaks avalik ruum meie ümber säilitama selle kena (ingliskeelsena on see sõna ‚neat‘, kodune vaste võiks olla ‚viisakas‘ või ‚klanitud‘) mulli ilusast elust? Selliste mõtetega siis sedapuhku Sloveeniast.

Ja 16-aastase tüdruku pähetulistamise juhtum toimus kodu lähedal. Brr. :(