Spuuki, Stockmannis läks taas teipimine lahti. Kollane. Teate ju küll, mida see tähendab... Uu, ma juba kardan. Odavad sprotid ja peldikupaber hakkab lendama. Ja need puhuritest täidetud perverdid sissepääsu kohal... hullumaja, noh. Laupäeva hilisööni tasub sest piirkonnast siis eemale hoida. Või minna kolleeg P soovitusel kohale ikka juba vara-vara, et head-paremat saaks kokku ampsata. Täna kuulsin ma tänu õestele Gäntzmaruulidele Orelipoiste rõvelaule. A-a-appii! Palju toredaid indiaaninimesid võib sõnadest igatahes leiutada: Lendav Jäse või Valge Kõhukile. Uu-uu. Mis inimesed küll nii rõvedaid laule teha võtavad? K muuseas heidetud pahur pani mind mõtlema: paljud kodumaised loomeeinimesed on end kuuldavasti Eesti elust distantseerinud, sest keegi ei usu, et siin toimuv lihtsalt võimalik on. See mõte sai alguse tõsielusarjadest. Keegi võiks teha võtta tõsielusarjade kontentanalüüsi: MIS mured sealseid inimesi vaevavad. See ei ole reaalsus. See on pseudoreaalsus. Väkk. Ah, seda ma olen ammu teadnud ja see teema mind ei morjenda, ent sama idee laieneb paljule muulegi. Demokraatia on hea, aga valimiseelne aeg ajab lihtsalt oksele. Sestap soovitangi kõigile aeg-ajalt siinset jaburust distantsilt nautida. Hea, et sellised võimalused olemas on. Tahan tagasi...