Ei saa mitte vaiki olla...

Ma tavaliselt ei viitsi SLÕhtulehe Stella-rubriiki vaadata, aga suitsunurgas see tillerdas, asi mul siis sinna pilk heita, eks. Huvitav, kas see on naljarubriik või mitte. Igatahes on kirjad "vinged": "Sain isa käest eile peksa, jalad on rihmajälgi täis. Ma ei saa homme isegi kehalise kasvatuse tundi minna. Mis õigus on lapsevanemal oma last peksta. Isegi siis, kui tegin sigaduse, ei saa last sellepärast maha lüüa. Kui tema joob kogu raha maha, siis pole see ju kuritegu, kui ma tema taskust 500 krooni võtan. Vihkan oma isa, võiksin ta vangi saata. R." Või siis teine kiri, kus murelik Irene räägib oma mehe 44-aastasest naisest, kel kliimaks ukse ees - tema unistus on lasta end nimelt steriliseerida. Olgu selle kirjaga, kuidas on, aga ma kujutasin juba ette seda Kliimaksit, kes ukse taga nõudlikult kella laseb, endal Halloweeni kummimask ees ja odava õudusfilmi Surma hilp üll, ning nõuab sisse laskmist. Klõbistab ja kolistab ja ära ei lähe. Kohe päris kõhe hakkas. Kulla naised, enne magamaminekut vaadake alati korteri või magamistoa ukse taha? Kui on, visake Kliimaksile tulist vett kaela ja tehke suitseva kolli kohal ristimärk. Palju parem kohe uinuda. Aitäh, Stella, et mõtted teele viid.