Veel kord...

... Palju õnne, armas K :) Ühesõnaga, nüüd ma tean, mis mind selles masendavmuserdavalt kiires elus õnnelikuks teeb. Sõbrad. Kui elu on vaid kodu-töö, töö-kodu, kodu-töö, töö-kodu, siis täna, üle pika aja, õnnestus seda trajektoori lõhkuda. Selleks, et minna ja oma Heale Sõbrale õnne soovida, klaasike tõsta ja lihtsalt niisama heameelest hingata (nüüd tuli üks Matvere-Tätte laul meelde, heh!). Urrima vähe aega jääb selle kogu argijageluse kõrvalt aega Oluliste Inimeste jaoks, kas teile ei tundu? Ei miskit eksistentsialistlikku, ei miskit vinguvat - lihtsalt, ons me prioriteedid alati ikka paigas? Heh. Hea tuju on.