Meediakonverentsist

Siinkohal minu mõtted, mis tõukuvad reedesest meediakonverentsist ning vormusid tänaseks Vikerraadio meediakommentaariks.

Kas tõesti koidab kord päev, mil hommikuse argirutiini juurest, tee-kohvi ning värske võileiva juurest puudub ajaleht? Selle asemel tuleks uudisenäljas inimestel sootuks oma arvutitesse või minupärast kasvõi intelligentsetesse mikrolaineahjudesse või külmkappidesse sisse logida, et tõmmata alla värske uudistevoog, newsfeed, nagu seda inglise keeles juba nüüd nimetatakse. Vastavasisulise avalduse tegi üheksa aasta eest innovaatorlik Bill Gates, maailma rikkaim inimene, kelle meelest astub kogu inimkond jõudsalt internetti ülekolimise suunas. Oli aasta 1997 ning üleilmne majandusfoorum Davosis.
Gates rääkis paberlehe kaost juba 2000. aastal. Nii siiski ei läinud ning ajaleheomanikud võisid nende ennustussõnade luhutmist nähes kergemalt ohata. Ent siiski, kui kauaks? Juba nüüd on selge, et mida noorem on inimene, seda vastuvõtlikum on ta kaasaegseile kommunikatsioonivahenditele. Ja miks ei peakski.
Näiteks. Mu hea sõbranna nelja-aasta vennaraas msn-ib täiesti muretult, e-kirja saatmisest rääkimata. Selge on see, et internet ja arvuti pole ammu enam midagi müstilist ning noorema põlvkonna infonälg saab esimese sammuna kustutatud ikkagi virtuaalilmast.
Ühelt poolt on hea meel, et eelmisel nädalal toimunud Eesti Ajalehtede Liidu meediakonverentsil käsitleti seda teemat samavõrd tõsiselt kui ükskõik millist muud meediatööstus mõjutavat ja puudutavat teemat. (Näiteks, kuidas pakkuda infot noortele – Eesti Ekspressi peatoimetaja Tiina Kaalep pidi tunnistama, et nende noorteeri Versus tuli lihtsalt kinni panna, sest see ei majandanud end lihtsalt ära. Ettevõttele tähendas see 500 000 - 1 miljoni krooni suurust kooliraha.)
Ent tagasi virtuaaltuleviku juurde, mida meediakonverentsil lahati. Nii erutas ajalehetööstureid näiteks suhtekorraldaja Daniel Vaariku selgesõnaline ennustus: noh, 20 aasta pärast kaovad ajalehed paberil niikuinii. Eks kordas Vaarik oma veendumust veel täna hommikulgi Vikerhommikule intervjuud andes. Ja võib-olla on tal õigus, võib-olla mitte – kes seda praegu teab. Selge on igal juhul see, et paber infokandjana ei kao niikuinii ära, sest see on selleks liialt nutikas leiutis.
Küll on aga Gates’il ning kodumaiseid meediaärimehi provotseerinud Vaarikul õigus, andes mõista, et meediakompaniid peavad uutele tehnoloogilistele võimalustele lihtsalt senisest enam tähelepanu pöörama. Vastasel juhul jäävad nad ajale jalgu, kaotavad lugejad ning mis eluliselt olulisem: ka reklaamiandjad.
(Olgu siinkohal öeldud, et mullu sügisel Sloveenias Portorozhis toimunud Uue Euroopa reklaamifestivalil võtsid reklaamiagentuurid vaatluse alla just nimelt selle uue meedia eelised vana meedia ees, mis tähendab üht: juba rahastajad ise on huvitatud sellest, et lahkuda teistsugustesse kanalitesse; leida uusi mooduseid, kuidas tarbijat kinni püüda. Kõlama jäid sõnad bloog, msn, podcast, iPod, TiVo jne.)
Ent tuleme tagasi meediakompaniide murede juurde. Tegelikult polegi ju küsimus üldse selles meediumis, konkreetses materjalis, mille peal uudised lugejani jõuavad. Sama kehtib ju ka tegelikult raadio ja televisiooni kohta: kel kodus kaabliga ühendatud arvuti, vaatab telesaateid ammu juba sealt, internetis olevatest raadiosaadetest rääkimata.
Niisiis, märksa olulisem on traditsiooniliste meediakompaniide hirm selle ees, et ehk jäävad nad oma toimetusliku materjaliga lihtsalt üheks pisikeseks hüüdjaks hääleks kõrbes. Ning et nende sõnajõud ühiskonnas toimuvate protsesside suunamiseks, kui vaja ka mõjutamiseks, raugeb ühtäkki. Põhjus lihtne.
Tehnoloogia ülikiire areng mõjub üldhuvimeediale lihtsalt destruktiivselt: iga (teabe) tarbija tahab otsida ja leida ainult ennast või oma lähikondseid, sõpru huvitavat teavet, kuulata oma raadiosaateid, vaadata oma teleprogramme. (USAs on televisioonide reitingusüsteemid näiteks sootuks sassis, sest salvestusvõimalusega digitaaltelevisiooni vidin TiVo ei võimalda enam kontrollida, kes ja kui palju mingit saadet vaatab, sest ühte ja sama sarnase teabega jagatud aega enam pole: igaüks vaatab saadet siis, kui tema tahab.)
Ja ega raadiol paremini lähe: et mitte ajale jalgu jääda ning et jõuda sinna, kus potentsiaalne kuulaja käib või on harjunud käima, peab oma saateid ka internetis transleerima.
Nii leiate ju ka minu tänase meediakommentaari leiate te õige pea Eesti Raadio koduleheküljelt. Ent selgi juhul kuulab igaüks saadet siis, millal tahab. Pealegi on viimase aastaga tekkinud podcast’id, isiklikud raadiod, mille hulgas on toimetuslike raadiojaamade tähtsus kahanenud juba märgatavalt.
Ja see on juba märksa tõsisem mure. Kuidas jääda kuulatavaks, vaadatavaks, loetavaks – kuidas jääda arvestatavaks tegijaks? Liiatigi võimaldab kaasaegne infovahetussüsteem saada igal vähegi teadlikul inimesel ise infot edastavaks ajakirjanikuks, luues oma bloogi ja lihtsalt toites oma lugejaid uue ja ainult talle teadaoleva infoga.
Sellise asja nimi on rahvaajakirjandus ehk citizen journalism. Lõuna-Koreas on kõige populaarsem uudistesait näiteks Ohmynews, kus lugejad annavad ise infot ja tunnetavad sellega, et on osa infoloomest. Ja see tunne on ääretult oluline. Enam lihtsalt ei tööta see jannsenlik õpetusliin, et ajaleht on kui valgustaja ja teenäitaja ning lugeja-kuulaja-vaataja vantsib lihtsalt arutult järele.
Mida varem meediakanalid seesuguste asjade peale mõtlevad, seda parem. Vastasel juhul kaotatakse lahing säärastele internetigigantidele nagu Google, eBay või Yahoo. Nemad igatahes juba ei maga ning rabavad reklaamiandjaid, nende abil aga lugejaid juba täna täiel rinnal. Aga teie kuulake ikka raadiot ja lugege ajalehti. Nii kaua kui saate.