Ärge minge Mmuah'i sööma

Tallinnas on Mmuahh, eks ole. Kaubamaja külje all ja muudkui aga kutsub külastama. Okei, olen ma ju seal ka varem käinud ja hubaselt aega veetnud, ent pärast tänast enam ei taha. Pean oluliseks ka teisi selle paiga iseärasustest teavitada. Tellisin reipalt ligi 60-kroonise broilerisalati ja värskelt pressitud apelsinimahla ning jäin sõbrannaga seda lauda istudes ootama. Ma ei hakka siin üldse rääkima sellest, et uimase näoga ettekandjatibi ütleb meile tellimust esitades: "Küsige, palun..." ja kaob siis, kui olen suu lahti teinud, kibekiirelt tagaruumi. Einoh, tore. Jäägu see. Ent siis saabub salat: ma ei liialda, kui ütlen, et taldrikul naeratab viis salatilehte, kaks paprikalõiku ja peotäis broilerikuubikuid. Ometi mäletan ma selgelt, et menüü lubas ka mingit mainekat kastet. Küsin ettekandjalt, et kas siin mitte kaste ei pidanud ka olema. Kohmetult naeratades kaob neidis kööki, räägib kokaga, siis avab külmiku ja võtab sealt dipi välja, et see mulle väikeses potsikus lauda tuua: "Kokk unustas," teatab ta siis. (Huvitav, kas oleks võinud küsida ka, et ega kokku juhtumisi toitu taldrikule panna ei unustanud...) Pärast viiendat-kuuendat suutäit läheb mul aga isu sootuks ära: midagi raksatab hambusse. Mmm, kui "mmuahh" - kõigest peotäis kerget mulda ja pisikesi kivikesi. Näe, kokk on vist unustanud salatilehti pesta, mõtlesin ma. Ja needsin end mõttes, et sellise koha kohtumispaigaks üldse kokku leppinud olen. Hambad valutavad siiani. Enam ma sellesse veidrasse puhvetisse ei lähe. Esmalt mitte selleks, et rahast ruttu lahti saada; teisalt selleks, et mitte hammastest lahti saada. Vaat nii.