Kes muneda ei oska, on loll

Astusin täna (kolmapäeval) "Leiutajateküla Lotte" pressiesilinastuselt läbi. Ega kahetse põrmugi. Vahva animafilm (no, küll on imelik termin - miskipärast meeldib "multifilm" palju rohkem) jõuab kinno 1. septembril ning kuuldavasti käib juba praegu piletite eelmüük täie raginaga.
Ja õigustatult. Nagu ütles Riina Sildos, filmi produtsent, hiljem toimunud pressikonverentsil: "Teeme kõik ise ning see võtab aega. Muidugi oleks lihtsam müüa Lotte tegelaskuju kasutusõigust, aga see poleks õige. Lotte pole ainult see multifilmikangelane, Lotte on filosoofia." Ta rääkis sel hetkel küll Lotte nännist - Ravensburgeri pusled, DVD, raamatud jne -, ent see filosoofia-mõte oli täiesti arusaadav. Nagu lisas Heiki Ernits: "Miks mitte unistada, et elu võiks olla just nii ilus ja tore nagu selles multifilmis?"
Ehk siis milline? Vägivallatu, üliarmas ning tähelepanu väärivalt nüansirikkas. Eriti vahva on Andrus Kivirähki, Janno Põldma ja Ernitsa viitsimine pikkida lukku just seesuguseid (pop)kultuurivihjed, millest ka suuremad inimesed aru saavad. "Mehed ei nuta", Karu õlu reklaam... Ja siis veel Lenini, õigemini Uljanovite pereportree, mille järgi jäneste suguvõsa pildile ritta oli laotud. Selle viimase nüansi juhatas mulle Lotte-hääl Evelin Pang kätte. Ma ise ei suutnud esimese korraga nii palju vihjed üleski leida. :) Ja muidugi Sven Grünbergi muusika, millele andsid tooni Liisi Koikson ja Renars Kaupers. Kuuldavasti üritasid tegijad Kaupersit ka eesti keeles rääkima panna, ent see siiski ei õnnestunud.
Niisiis, kui ühte positiivset kodumaist elamust tahate, minge vaatama!