Väike tripp Rooma

Hea küll! Ma otsustasin, et ma ei pläkuta pikalt oma ülilahedast reisist Rooma. Selle asemel otsustasin hoopis oma fotograafiannet presenteerida. Suur tänu Markole, tänu kellele ma üle pika aja ühe korraliku aparaadiga ringi trampida sain. See linn oli iga kaadrit väärt. Mh, ma tahaksin tagasi. Et mul aga Rooma jaoks lihtsalt aega polnud, siis tormasin esmalt esimesse raamatupoodi ja ostsin oma lemmiksarja "Lonely Planet'isse" kuuluva raamatu. Ning lõin lahti esimese ekskursiooni. Raamatu järgi kestab Centro Storicos bailamine kaks tundi. Ja just nii see oligi. Tüüpiline turist - kui tund aega oli maha vantsitud, soovitas raamatuke ühes ülipopis tänavakohvikus kohvi rüübata (parim linnas, teatas raamat. Yeah, right!) ning loomulikult seda ma tegingi, ise cappucinot rüübates enda lihtsameelsuse üle naerdes. Muahaha! Aga vaat lahe oli! Nii et - lay back and enjoy...

See Piazza della Repubblical asuv kirik kannab nime Chiesa di Santa Maria degli Angeli.

Ehkki praegu veel renoveerimisel, näeb Via Nazionale ääres kõrguv Palazzo delle Espozioni ikka suursugune välja.

Teel vanalinna poole. Ma lihtsalt pidin neid armsaid punaseid postkaste pildistama.

Vanad kiviastmed. Seda treppi mööda pääseb Via del Quirinalele, et siis Palazzo del Quirinaleni jõuda. Viimane oli paavstide suveresidents, nüüd aga presidendiloss.

Kus mul alles vedas! Iga päev kell 15 hakkab Quirinale palee ees vahtkonnavahetus. Ning ega see pole mingi niisama trilla-trulla, vaid ikka korralik mitmesalgaline paraad. Ja Itaalia hümni... Oo, seda kuulis küll palju! :)

Juba Quirinale ees hakkab silma Egiptusest röövitud obelisk, millega kogu linn ühtlaselt kaetud on. Kes "Ingleid ja deemone" lugenud, see teab, kuidas Dan Brown obeliskid ja kuulsa arhitekti Bernini ühendas. Berninit kohtasin sellel Centro Storico turneel ohtralt.

Fratelli d'Italia, l'Italia s' desta / dell'elmo di Scipio s' cinta la testa / dov' la vittoria? Le porga la chioma: / ch schiava di Roma Iddio la cre.

Tip-tip-tip, lossi juurest alla ning otse ees ongi Trevi purskkaev. Popkultuuri ajalukku on see fontään läinud muidugi tänu Marcello Mastroiannile ja Anita Ekbergile ("La Dolce Vita"). Tegelikult filmiti see stseen muidugi Cinecitta stuudiotes, aga kes siis seda enam mäletab.

Rooma suurim purskkaev ehitat 1732. aastal ning väidetavalt viskavad turistid sinna iga kuu ligikaudu 54 000 eurot. Väärt saak päevavarastele. :)

See hoone siin on püsinud juba üle 2000 aasta. Pantheoni ehitas nimelt imperaator Hadrianus aastal 120. Võimas!

Pantheoni võlvlae diameeter on identne ruumi kõrgusega - 43,3 meetrit. Avause laes ehk oculus'e diameeter on aga 9 meetrit. Ja sisse sadav vihmavesi kaob põrandasse raiutud 22 augu kaudu. Neid auke peaaegu et ei märkagi.

Kui Pantheonist edasi kakerdada, jõuab Piazza della Minervale, mille ette on Bernini ühe obeliski elevandi selga toppinud. Väljakuäärses kirikus, Chiesa di Santa Maria Sopra Minervas on aga Michelangelo skulptuur risti kandvast Jeesusest. Kirikus aga laulis üks lõbus turist-segakoor kirikulaule ja kohalikud prouad heldisid. Miskipärast meenusid mulle meie Noortekoori reisid. Hea küll, nende kõhetu dirigendipreili Kadri Leppoja küll ei meenutanud, ent kuidagi helge hakkas ikkagi.

Pärast kohustuslikku kohvijoomist jõudsin samuti "Inglitest ja deemonitest" tuntud Piazza Navonale, kuhu Bernini taas aastasadu varem (1651) ette oli jõudnud. Nüüd oli obelisk sokutatud "Nelja jõe purskkaevu" ehk Fontana dei Quattro Fiumi sisse. Mingisugustest veelahingutest ei saanud praegu aga juttugi olla, sest purskkaev oli remondis ja taraga ümbritsetud. Ent tuvi obeliski tipus oli omal kohal.

Need "neli jõge" on Niilus, Ganges, Doonau ja Plata, mis tähistavad toona tuntud nelja kontinenti. Piazzat ennast kasutati aga antiikroomlaste rahvamängudeks. 15. sajandil sai sellest linna populaarseim turuplats.

Jättes Navono selja taha, jõuan mööda imekitsast passaazhi edasi jalutades kuju Pasquino juurde. Tegu on "rääkiva monumendiga", mida iseenesest mõistetavalt ka Bernini väga hindas. Et 16. sajandil levis lihtrahva hulgas kirikuvastaseid ideid, ent neid loomulikult publitseerida ei tohtinud, otsustas üks Pasquino-nimeline Vatikani rätsep hakata selliste kujukeste alla oma kriitilisi avaldusi jätma. Peagi sai sellest väga populaarne liikumine. Tegevus ise sai ajaloos tuntuks paskvinaadi nime all.

Ega ma muidugi aru ei saanud, mida need tekstid ütlesid, ent mõte on ikkagi selge.

Centro Storico jalutuskäik lõppeb Michelangelo valmis ehitatud Palazzo Farnese ees. Selles renessansipalees asub nüüd Prantsuse saatkond. Samanimelisel väljakul on aga kaks hiiglaslikku purskkaevu, mis pärinevad tegelikult Caracalla termidest. Seal kasutati neid muidugi vannide-basseinidena. :)

Taas üks "Inglite ja deemonite" verstapost, Sant' Angelo kindlus. Selle eest avaneb mõjus vaade Vatikanile, Tiberi jõele ja Sant' Angelo sillale.

Tiber. Koos tiibu sabistava linnuga.

Väike eelvaade Vatikanile ja Peetruse katedraalile. Nagu näete, paistab Peetruse väljakulgi üks järjekordne obelisk. No, ime, et mõni obelisk üldse Egiptusesse jäi. Selle siin lohistas koju kaasa Caligula ja Bernini oli jälle väga õnnelik. :)

Purkkaev väljaku keskosas, taamal pühakute kolonnaad.

Muide, see väljak on üks maailma suuremaid avalikke kogunemiskohti.

Tigedad Shveitsi kaardiväelased. Tigedad sellepärast, et nad pidid pidevalt neid pildistama tulnud turiste eemale peletama. Hmm, kas ikka pidid?

Vatikanil on oma pank (ja raha) ja muuhulgas ka oma postkontor.

Usklikke ootavad tühjad toolivirnad.

Muide, Vatikan sai iseseisvaks 1929. aastal, mil säärase kokkuleppe, Laterano lepingu, sõlmisid paavst Pius XI ja Mussolini.

Piazza del Popolo rajati 1538. aastal kolme suurtee ristumiskohta. Väljakule viiva värava ehitas muidugi Bernini ise (et tähistada Rootsi kuninganna Christina katoliiklaseks hakkamist), väljaku keskel tervitab taevasse kõõritavat turisti taas üks obelisk. Sedapuhku lohistas selle Egiptusest Heliopolisest ära Augustus.

Siin me kõik oleme. Need, kes Rooma sisse peitunud "Roomat" oma silmaga näha võisid.

Cinecitta ehk Kino linn, Euroopa suurim filmistuudiote kompleks, mis laiub 40 hektaril. Filmistuudio nr 5 oli aga kõikide Fellini filmide sünnipaigaks. Siin on valminud näiteks ka "Ben Hur", "Spartacus", "Cleopatra" ning kaasaaegsed "Andekas härra Ripley", "New Yorgi jõugud" (selle dekoratsioon on jätkuvalt üleval) ja "Kristuse kannatus".

Meie lõbus seltskond Rooma öös. Ees on Hispaania trepid.

Hotell Impero siseõu. Ehkki asukoht on soodne - keskjaama Termini lähedal -, ei taha ma selles hotellis enam olla. Toit oli jube, toas puudus vannitoalambil elektripirn ja nii edasi.

Meil ikka õnnestub: viimasel päeval otsustasid transporditöölised streigi korraldada. Sõitsid vaid rongid ja taksod. Ülejäänud liiklus seisis ja linn oli hullumas. Sedapuhku oli raudteejaama lähedal asuv ööbimispaik muidugi luksus. :)

Koju...