Paar viimast päeva olen veetnud Strasbourgis, kus Euroopa Parlament oma järjekordset täiskogu istungit peab. Ehkki mu siinviibimise eesmärgid on küll pisut teised kui täiskogul toimuva jälgimine ja kajastamine, on vabadel hetkedel siinsetel pressikonverentsidel tõsiselt põnev käia.
Eile külastasime Manuel Barroso ja Franco Frattini pressikat, mis puudutas kolmandate riikide immigrantidele antavat "sinist kaarti" (vastukaaluks ameeriklaste rohelisele kaardile). Ent kui kõik olid viksilt ja varmalt rääkinud sellest, kuivõrd tore on see, kui Euroopa tööjõuturg avatakse näiteks Senegali kõrgelt haritud tohtritele, kes saavad oma pere kaasa võtta, siin töötada ning siis koju minna, et õpitut ka Senegalis rakendada (ning siis uuesti Euroopasse tagasi tulla), siis ei pidanud ma enam vastu. Esitasin Barrosole küsimusele, mis talle silmnähtavalt ei meeldinud. Nimelt tuli tal taas tunnistada kõigi ajakirjanike ees nn Esimese Euroopa ja Teise Euroopa olemasolu.
See tähendab, et ehkki me räägime juba tipptasemel kolmandate riikide tööjõust (ja automaatselt legaalsest immigratsioonist) Euroopa Liidus, jäävad uued euroliidu riigid ehk Ida-Euroopa liikmesriigid tööjõu vaba liikumise osas samale tasemele nagu praegu. Ehk teisisisõnu, enamikul euroliidu riikidel tekib õigus osta tööjõud sisse Senegalist ja Eestist samadel alustel. Sellega ei tohiks nüüd küll nõus olla, et meid võrdsetel alustel ei kohelda.
Hilisemal õhtusöögil tunnistas ka üks meie MEPe ja mõned euroametnikud, et nii see põhimõtteliselt ongi. Ning ega keegi sellel teemal väga peatuda tahagi - nii oli nende meelest loogiline, et Barroso ja Frattini Postimehe ajakirjanike küsimuste peale kergelt ärritusid.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
0 comments:
Post a Comment