Vahel on nii, et kui koju jõuad, end väsinult voodile selili virutad ja minestuse äärel silmad suled ja end vaid vaikusest leida loodad, mõistad ühtäkki, kuidas helid peas vaikida ei taha. Sinu kõrvus ja kõrvade vahel kärab ja kärgib üks helide müriaad, pragamine, paugutamine... Timpanid on kõige madalamad, pealtnäha kumedalt rahustavad, aga neist piisab, et kõrvad on hetkega kurdid. Kusagil ajusagaras trööpab tromboon ja ajab juhtme kokku. Sest see mängib mööda. Ent see pole veel midagi. Hääled on hullemad. Omavahel ja isekeskis kisklevad. Päevapaines end sinu pealuusse pressinud vestlused ja vaidlused, väitlused ja võitlused elustuvad taas. Kodus ka ei saa neist rahu. Kus see on? Miks nii on? Kes selle teeb? Kas selle juba tegid? Ei teinud? No aga tee! Jõuad küll. Aga kui ei jõua? Siis mine ära. Tagatipuks ilmub katkematu jutuvada ja mõttetu meelepaha keskele üks lapsehääl, kes nõuab järeleandmatult endale Sangria kandilisi kummikuid ning nurgas mõmiseb ninaklambritega juurvili. Äkki peet. Ma ei tea. Ta oli rohkem hallikat-valkjat tooni. ...
Täna kukkusin kokku. Vaimselt ja füüsiliselt. Sest pinge on põue pesa teinud, sirutab mu meeletu koormuse paistel mõnuledes oma väsinud varbad välja ning lükkab tervamaitselise kiusu koldesse küpsema. Maandust aga ei leia. Ja kuidas sa ikka maandad, kui ainus oskus end maandada on kõik probleemid lahendada ja kõik ära teha. Aga mis siis, kui kõike, mida teha, on rohkem, kui sa jõuad teha? Ning neid tuleb juurde ja juurde. Nagu seitsmepäine lohe. Või oli sel lohel üheksa pead? Ei tea. Isegi seda enam ei mäleta. Tean ainult, kuidas enam ei jaksa.
