Ma leidsin su üles, blogi! :)

Tere päevik. Tead, see on üks jube armas kohtumine. Avasin su, et leida märgetki viieteistkümne aasta tagusest endast. Tõsi, sina sest väga palju ei tea, sest see oli enne sinu aega. (See oli enne väga paljude inimeste aega.) Ometi oli mul hea meel heita pilk oma minevikku, oma jalutuskäigu algusesse. Täna, 5. märtsil 2016, möödub 15 aastat päevast, mil algas mu Päris Elu Tallinnas. Kõlab jube bravuurikalt, aga tegelikult ei tähenda see (maailmarevolutsiooni aspektist) muud, kui et algas tööleping Postimehega, mis mind ülepeakaela Tallinnasse tõi, vajutas ja jättis. (Seniks-kuniks.) Ütlen ausalt (ja päevik, sulle on päris raske valetada) - it's been hell of a ride! Mõeldes hetkeks sellele karussellile võin täie õigusega öelda, et kõik on hästi. Ära muretse1 Olen küpsenud üheks õnnelikuks tegelaseks, keda ümbritsevad head ja veel paremad inimesed; tegelaseks, kes saab ise otsustada, mida ta just parasjagu teha tahab (ja tead, teeb seda isegi päris okeilt). Viisteist aastat. Tere Tallinn! :)

Emalt kuuldud laul

Olen seda laulu palju aastaid taga otsinud - see võis olla ühes omaaegses lastelaulikus, ent mu otsingud ei kandnud vilja. Nüüd avastasin, et keegi hea inimene on selle laulu sõnad veebi pistnud. Mäletan seda ajast, mil olin põrgulik nagamann ning kui ema mulle ja mu õele seda õhtuti laulis. See tõi hea une ja sisendab mingit müstilist turvatunnet tänini. Heh. Head emadepäeva! :)

Ema, kui mina kord suureks saan,
kingin siis sinule pärlid,
ise nad kenasti paelale a ‘an,
sinised, punased, valged.

Ema, kui mina kord suureks saan,
kingin siis sinule linna,
millel on hõbedast tänavad,
kullast ja pärlitest sillad.

Ema, kui mina kord suureks saan,
kas sa siis jääd mu juurde?
Muidu on õhtud nii igavad,
katusel mänglevad tuuled.

Ema, kui mina kord suureks saan,
kas sa siis jääd mu juurde,
istud mu voodil ja jutustad,
uni kui silmad mul suleb?

Kus on kodu, mis on kodu, kus on kodu koht?

Aprilli esimene kolmandik on läinud remonditähe all - see see on, kui oled otsustanud mitte just kõige paremas valmisolekus kodu soetada. Aga vähemalt saab kõik enda käe ja meele järgi rajatud - KUI see kõik kunagi valmis saab. Ja nagu ütles R eile Topsis toimunud Sünnipäevapeol - kui kõik on valmis, siis oled vähemalt mõnda aega kõige targem ehitusteadlane sõpruskonnas ning tead täpselt, kui palju üks või teine asi poes maksab ning milliseid materjale tasub soetada ja milliseid mitte. Ma loodan, et mult hakatakse seda kõike pärima. Ehitusguru, maeivõi. Smaug, kes meelituste-keelituste ja kurjaga lõpuks vanast kodust liikuma saadi, on muidugi närvivapustuse äärel. Aga mis seal ikka, tuleb üle elada.

Kevad südames

Viimaks ometi - kevad näib olevat osanud õiges jaamas maha astuda ning siin end sisse seada. Põnev märts hakkab lõppema, homme on viimane koolipäev (tõsi, minu esitlus oli juba täna!) ning ühtlasi saabub homme kauaoodatud lepingupäev. Mis nad selle kohta ütlesidki - ahjaa, tere tulemast keskklassi? :) Liiatigi saabuvad uuel nädalal uued ettevõtlikud väljakutsed, nii et... Kevad o-n südames. Kokkuvõte? See aasta on alanud just täpselt nii nagu olen soovinud - härjal sarvist haaravalt. Mulle meeldib. Kurb on vaid pisut seepärast, et need, kellega seda õhinat jagada sooviks, kolistavad mööda ilmaruumi ringi.

No aga mis sina siis arvasid...

Üks ütlemata hea nädalavahetus, koos saabuvale kevadele nii ainuomaselt tilkuvate räästaste ja algelisi trillerdusi katsetavate lindudega, kallite inimeste ning pidupäevalõhnade ja maitsetega (eileõhtusel hingetantsuplatsil kohtusid vietnami ja jaapani köök, kohtunikuks Saksamaalt tellitud (hehe!) ameeriklaste Beringer ja värskeist mündilehtedest villitud tee) on selja taga. Ehkki ma peaksin praegu üliusin olema ja üht kõnekat pauerpoint-presentatsiooni kokku panema, eelistan mõnusat äraolemist ja mõttemõlgutusi, taustaks Kanal 2-st tiksuv "Da Vinci kood". (Veider, sama hästi võiksin selle filmi oma DVD-riiulilt võtta, aga miskipärast on nii huvitavam - saab jälle reklaamipauside peale pahandada ja sellal hoopis millegi muuga tegeleda). Mul on hea meel, et saime täna viimaks mahti Empsiga lähituleviku olulisi otsuseid arutada. Muidu aina paugun ja pahandan endamisi, kuna tunnen, et ehk ei tea ise alati õigeid vastuseid. :)

Ahjaa, lubatud koolisöögi loetelu samuti:

• hakklihakaste tatraga
• ühepajatoit keedukartuliga
• maksakaste riisiga
• kapsa-hakklihahautis
• kotlet pennega
• kanakints keedukartuliga
• risottolaadne amps
• Kurzeme strooganov tatraga
• penne hakklihaga
• sardellid keedukartuliga

Üpris üksluine, eksole! Ma loodan, et lõpupeol on šampanjat ja kaaviari. :) Palju õnne meile!

Väike kevadhetk

On pühapäev tore päev, tore päev :) Nüüd edasi kunstinäitusele Salme kultuurikeskusesse. Ja siis F-Hoonesse. Ja siis kinno "Hugo't" vaatama.

Koolisöögist samuti

Lisaks sellele, et meid kõiki on tabanud unustamatu appi-see-on-nagu-põhikoolis-tunne, millele annavad hoogu põhjuseta puudumiste märkimised või tunni ajal kõrvaliste tegevustega tegelemise ja tagapingis jutuajamise keelamine, ei puudu loomulikult ka koolisöök ajahamba poolt puretud, ent siiski eluterves Tiigrikäpas. Toitev, samas mitte eriti suur ega ammugi mitte apetiitse väljanägemisega lurr. Koolisöök, ühesõnaga - mis siin ikka jonnida! Esmaspäeval maandus toidulaual hakklihakaste tatrapudruga. Ja sidrunivesi koos musta leivaga. Teisipäeval kostitasid prouad ühepajatoiduga. Ja sidrunivesi koos musta leivaga. Täna, palun väga, saabus maksakaste keeduriisiga. Ja sidrunivesi koos musta leivaga. Tean juba, et homme tuleb mul toit kas söömata jätta, see iiksudes alla neelata või oma roog kaasa võtta. Sest homme on neljapäev - ka-la-päev, pane tähele. :) Ma kavatsen koolimenüü ülestähendamist jätkata. Sest see on nii naljakas.



Aitäh!

Ma läksin kooli :)

Tegin oma tänavukevadise esimese otsustava sammu teoks (või esimese otsustava teosammu?) - läksin kooli. Läbisin Euroopa sotsiaalfondi toel ellu kutsutud ettevõtluskoolituse tiheda konkursisõela ning olen nüüd, sel põneval kuupäeval, koos 40 minusugusega juba kolmandat päeva BCS Koolituse õpilane. Ja kuidas on tuju?

Tänaseks imehea. Esiteks teeb nüüd, mil olen üle saanud esimesest hirmust (ja esmaspäevaõhtusest masendushoost) 160 (!) akadeemilise tunni tarvis kokku pandud koolitusmaterjalide ees, heameelt see, et läheme tundides süvitsi ainetega, millega olen praktikas palju kokku puutunud ja seda kõrvalt jälginud... Ning aina imestanud, miks see mõnel kesk- või tippastme juhil lihtsalt välja ei tule. Sest nad paraku ei tea midagi (või lihtsalt ei mäleta?) personali ja finantside juhtimisest, raamatupidamisest, organisatsioonikäitumisest, suhtlemis- ja kriisipsühholoogiast, läbipõlemissündroomi ja konfliktide ennetusest, äriplaani koostamisest koos risikianalüüsi ja tegevusstrateegiate loomisega. Ja nii aina edasi. Ja ehkki olen mõne ainega põhjalikult juba ülikooliaastail tegelenud, on aeg muutunud. Liiatigi võimaldab selline seminarilaadne rühmaõppevorm intensiivselt tegelda eelkõige nende teemadega, mis ennast enim huvitab.

Meie kahekümneliikmeline seltskond on ägedalt kirju ning paneb mu ajakirjanikusüdame (oma olemusest, elukestvast uudishimust ja soovist kõigi meeltega ümbritsevat jälgida, analüüsida ja seda edasi jutustada, ei saa ma kunagi lahti) rõõmust rõkkama. Nad on kõik tavalised toredad Eesti inimesed oma värvide ja vigadega, keda ühendab üks ühine huvi - õppida, teada saada ning oma ettevõtlusideed katsetada.

Üks silmapaistvamaid tegelasi on näiteks ühest Eesti väikelinnast pärit hilistes neljakümnendates või varastes viiekümnendates pikajuukseline härra, kes oma elus ilmselt kõigega tegelenud, ikka ja jälle kõrbenud või pankrotti läinud, seejärel pisut (ka haiglaravil) hinganud ning seejärel pilgu millegi uue poole pööranud. Panen talle nimeks Härra Küll-kuidagi-hakkama-saab. Ah, olengi selline pohhuist, ütleb ta ise lõbusalt, kerge elukibeduse noot siiski hääles. Ta on muretu suhtleja ning õhust ja elust sündinud ideid tal jagub - isegi kui ta lähedased need esimese hooga maha teevad. Teine põnev tegelane on Proua Romaani keeled - eelpoolkirjeldatuga samas eas lõbusate naerupahvakutega naine, kelle enda elust toodud näited on lapselikult armsad ja südamlikult siirad, täis meenutusi ja mälestusi. Mul on nii palju mõtteid ja hobisid, aga eks ma pean siis ühel hetkel otsustama, millega tegeleda tahan, tunnistab ta avatud meelel. Ning on valmis oma mõtteil pikemalt vadistades peatuma ka siis, kui loengupidaja enesetutvustuseks pelgalt minuti kingib - ise samal ajal oma läpakasse kiigates, kas pangaülekanne ikka on läbi läinud. Grupis on üks nutikas gümnaasiumilõpetanu, kelle uudsest ideest - olen kindel - kuulevad peagi paljud; noormees, kes pärast aastat aega tööd Hawaiil O'ahu saarel on otsustanud end taas kodus proovile panna; usinad raamatupidajad-prouad ja paljud teised. No ja siis mina...

Mulle meeldib. Eriti tore on konspektis seisvaid ääremärkusi lugeda. Näiteks kohtades, kus on toodud kirjeldused, kuidas EI tohiks midagi teha, sest sinna ilmub ikka ja jälle mõne eluteel kohatud juhilaadse moodustise nimi. :)

Ja palju õnne preili Filmile ja Lavastajannale - teilegi löödi täna hingekella. Pole hullu, nüüd kõik alles algab. Põrkasime täna avatud uues Mac'i-salongis Valge Klaar (hehe!) kokku ja juttu jagus kauemaks. Nagu alati. Selle üle ongi mul suurim rõõm - kui palju häid, andekaid, nutikaid, loovaid inimesi ma tunnen ja tean.

Vahepeal suutsin kurvastada, et mul pole oma õhinat kellegagi jagada; kellegagi, kes kuulaks ja samal moel mu lugudest vaimustuks. Smaug soovib ju ainult süüa ja magada. Ent siis meenus, et mul on mu blogi.

Väikesed asjad, väikesed rõõmud

Kultuuripealinna kogemus on nüüdseks möödanik. Tõsi, tegusate ja ägedate kolleegide, sh minu lahkumine - õigemini, lahkumise korraldamine - polnud säärane nagu meile aastate eest töölevõtu hetkel maaliti. Aga las see näkkusülitamise üleelamine siinkohal jääda, keegi meist pole suhkruvatt, et kukuks väikeste inimeste väikluse ees sulama. Eks neilgi, kes end sest sissekandest puudutatuna võiks tunda, seisa kord ees oma valus tõehetk. :) Organisatoorsest võhiklikkust kõrvale heites tunnen heameelt, et esitasime Marise ja Olgaga oma kätetöö aasta suhtekorraldusauhindade konkursile. Nüüd tuleb lihtsalt oodata.

Ent rutuga sülle heidetud vabadus on mulle hästi mõjunud. Stressivabalt ning ainult heade ja veelgi toredamate inimestega aega veetes. Liiatigi uusi, väga põnevaid väljakutseid teele veeretades. Tegelikult polegi mul ju eriti mahti olnud end "töötuna" tunda. Tegevusi on lihtsalt nii palju. Eelmisel nädalal avastasin küll ühel hetkel endas ammu kadunud teen-mis-tahan-tunde. Läksin ujuma. Väike trenn ja mõnusvesine lõõgastus. Seejärel pilgutasin taevalaotuses ühtäkki särama löönud päikesele silma ning astusin solaariumist läbi. Et "miks mitte", onju? :) Ma vist ei mäletagi aega, mil sellisesse asutusse sattusin - aga et keegi minuga hetkel ühelegi kreisile puhkusreisile tulla tahtnud / saanud, siis sobis selline lõõgastus ülihästi.

Ning rõõm on sellestki, et üks peatükk siin pealinnaelus jõuab oma loomuliku ja ammu oodatud lõpuni. Et korraga avada suisa kaks uut peatükki - uue kodu ja kooli... Mõnus, tõesti. Peagi-peagi pikemalt.

Kõige suurem heameel on aga sellest, et nende tundmuste kõrval suudab riigis vohavat lauslollust, kaitsepolitseiniku järjekordset riigireetmist, elust ja inimestest võõrdunud ja seeläbi aina ebasümpaatsemaks muutuva peaministri seemnesöömis- ja fooliumimütsitraktaati, nimekate tegelaste kõrvalhüppeid oma perekonna kõrvalt või muud seesugust märksa rahulikumalt võtta. Ei jõuagi kõigi ja kõige pärast pidevalt südant valutada.

Leibkond peab põllumajandusloomi, -linde või mesilasi?

On aeg end kitsetalle kombel üle lugeda. Tõsi, aasta esimene tööpäev polnud ju vaid mul - tõenäoliselt istusid kõik kontorikangelased pingsalt arvuti ees ning üritasid end ja oma lähedasi üle, ümber ja jälle kokku lugeda. Et see seetõttu nii vaevaliseks osutus, otsustasin pausi teha ja õhtuni oodata. Nüüd ei pääse loomulikult süsteemi sisse. Aga aega on - ega siis ühe korraga jõuagi oma tohutut leibkonda ja üüratuid valdusi  (mina, kass, külmkapp ja hambahari) kokku lugeda ning riigile kõik südamelt ära rääkida. Homme on uus päev! :) Mulle meenub üks nädalavahetusel kuuldud vestlus teemal, kes ja kui palju riigile parasjagu küsimustikku täites vassis - kui üldse. Suurimaks põhjenduseks toodi "ah, ma ei viitsi nii pikalt selgitada ja mingeid pabereid otsida". Siiani olen vist ikkagi aus olnud.

Õhtul vallutasime S-iga Solarise ja vaatasime filmi "Sherlock Holmes: Varjude mäng" (oh, kui marjuläniklik - kahjuks temal filmi nimilugu siiski laulda ei palutud) ära. Tundub, et Madonnast lahkuminek on Guy Ritchiele hästi mõjunud. Film oli hoogne, humoorikas ja vaatemängulisust silmas pidades suurele linale loodud. Soovitan.

Aga nüüd olen vä-si-nud. Ega siis aasta esimesel argipäeval saa end ära väsitada. Ootan juba nädalavahetust. Senikaua otsin seda Ühte ja Õiget. Aga sadade seast on see nii raske...

Õnnelik lõpp. Igatahes.

Milline imeline pühendumus mu isiklikule blogile, minu mõttesõelale - küll olen alles tänavu palju kirjutanud, meeles pidanud ja tallele pannud! (See siin oli iroonia, kui sa veel aru ei saanud). :) Aga õnnelik on see 2011nda lõpp küll. Mitmes mõttes. Minu jaoks oli see suuremaks, targemaks, kogenumaks ja tugevamaks saamise aasta. Lisaks muidugi ühe suure asja ära tegemise aasta. Niisiis, minu aasta emotsionaalseimad märksõnad - ma tegelikult kirjutasin need juba eelmisel nädalal Ilusa Inimese juures paberile, aga siis unustasin jälle ära. No, proovin uuesti:

Sina. Kõiki järgnevaid tähthetki läbiv, neid läbi minu ühendav ja mind elutervena hoidev, laule ja luuleridu valima ja kuulama panev, enda eest seismist ja negatiivse vastu külmaks jäämist õpetav tugiliim. Aitäh. Usutavasti on see vastastikkune.

Gruusia. Seda, miks see mulle eriti oluline oli, on sõnadesse raske panna. Tegelikult - raske on seda avalikesse sõnadesse panna. Sest - kes teavad, need teavad. Teavad, et need inimesed, kellega oli mul au nii jaburlahedalt pähe tulnud seiklus ka päriselt teoks teha, on olnud minu selle aasta säravaimad kaasteelised. Oleme ühiselt palju, väga palju üle elanud ja ära teinud, palju ja ausalt tundnud ja tunnetanud - imeline Gruusia oli kui selle koosmeele kinnitajaks, liimiks, ühtesõlmijaks. Selle ühisnimetaja alla liigituvad märksõnad hotellide pulmasviidid, Puškin, sünnipäevamaasikad ja pidžaama, piknik trammiteel, puulaasimine, Vabandus, Kapp, - "kus tuhatoos on?" - "sinu paremal käel muidugi", -"kes julgeb seda Andrile ütlema minna?" - "Eks ma lähen...". Ja muidugi - v i i s jäätist!

Haara härjal sarvist. 2011 andis sellele "kui ise ei tee, siis kes teine" mõttele hoo. Alguse. Väga palju sõltub minust endast juba lähikuudel, kuid mõne olulise sammu tegin juba tänavu. Tegin kodus remondi. Paigutasin mööbli ümber, tegin selle just niisuguseks nagu mina tahan. Nii istun ma aasta viimasel päeval, mõni tund enne numbrimuutmispeole minekut õndsalt oma kodus, vaatan laual või riiulitel võbelevaid küünlaid, mandariini- ja piparkoogikuhilat, seikluslikku postkaardiseina ja lõbusat VIP-nagi ning teen Smaugile pai. Mulle meeldib oma nurgake. Nii kauaks, kui seda jagub. Mõte on muidugi laiahaardelisem, nagu mainisin, sest eks oma nurgakest otsi me siin elus kõik ka laiemas plaanis.

Minekud. Ehkki mõni sel aastal mu elu mõjutanud minek (või mu enda jaburail hetkedel korda saadetud ja teiste elu mõjutav minek) lõppeb (seni õnneks) alati õnneliku tagasitulekuga, valades südamesse rõõmu sõõmudena tagasi - ning paneb küsima, kas need minekud ja tulekud jäävadki mu elu lahutamatuks ja igikestvaks osaks -, siis mõni minek on lõplik. Ehkki segatud segaste tunnetega, lahkus minu ja mu lähedaste elust tänavu mitu olulist, meid vorminud, kasvatanud ja mõjutanud (ka siis, kui me seda alati tahtnud pole) inimest. Rahulikku ja leppimist täis teed neile kõigile. Nagu ütles Sõber: oleme suureks saanud, nüüd pole meil neist minekutest enam iial pääsu.

Tallinn 2011. Meeldib see kellelegi või mitte - mul kama kaksteist - see oli viimaste aastakümnete Eesti tulemuslikum mainekujundusprojekt, mille tegelik mõju selgub alles aastate pärast. Eestile. Tallinnale. Kultuurile. Turismile. Mul on kõrini maakonnareporterite soigumisest teemal "ma ei näinud midagi, ma ei kuulnud kedagi". Viitsigu siis bussipilet osta ja kohale tulla, mitte ärgu eeldagu, et kultuuripealinna sündmused peaks ühtäkki kõlama Tartus, Elvas, Põlvas või mujal. Küsige oma linnalt, mida ägedat meil korda võiks saata, et kõigil põnevam oleks. Kõrini on ka oma ninast kaugemale mitte nägevate eestimaalaste halast, et äh, mis see siis oli, laulupidu teame me ju niikuinii. Aga Euroopa ei teadnud sellest tänaseni miskit, sest keegi pole (hoolimata juttudest, kuidas kõik jumaldavad meie laulupidu) iial viitsinud siia miljonite lugejatega kõnelevaid ajakirjanikke kutsuda. See kõik on jama ja nii tavapärane reaktsioon.
Nagu hea Sõbraga hiljaaegu arutlesime: oluline on see, mida tehtust õpitakse. Mitte ainult Tallinnas, vaid ükskõik kus mujal Eestimaal. Kuidas oma kodukoht elanikele ja külalistele ägedamaks, armsamaks, "omamaks" muuta. Kuidas suuta kõlada kaugemale kui Eesti meedia, kuidas peibutada oma kodukohta rahvusvahelised loojad, kuidas õppida vastama küsimusele "mis Minu Kodu nii eriliseks teeb". Hala ei vii kuhugi, pigem tunnusta neid, kes sellega hakkama on saanud ja võta õppust. Ka Tallinnal on palju õppida ning nutika tegutsemise korral saaks omandatud professionaalsuse, suhtevõrgustiku, teadmised ära kasutada (praegu tundub, et kõigil on minnalaskmise meeleolu - eh, sai kaelast ära).
Jah, see oli võimas võimalus, mille me meeletult vinge meeskonna ja partneritega ellu viisime. Ja hoolimata sellest, et kogu tegevtiim vaakus emotsionaalse kriisi ja ületöötamise piiril (mind viis see tänavu isegi haiglasse), jäime me ellu. Ja tuleme sellest kõigest välja eeldatavasti vaimselt tugevamana kui eales varem. Liiatigi nimetati mind selle kõige eest aasta parima suhtekorraldaja nominendiks. Ilma häbita - teenisin selle ausalt ära.

Aga raamatu tahan sellest kõigest kirjutada küll. Õpitu ja Inimesed väärivad seda. See on koht, kus kirjastused minuga lahkelt ühendust võtma on palutud. :)

Tuulte tuhinal läheneb lõpp

Lubage mul uhkusega esitleda - see siin on uus ja hõlpsalt kaasaskantav taskuformaadis trükis. Vähemalt mõne arvates. No millegagi tuleb ju oma naerukurde stimuleerida, eksole?! :) Ehkki lõpuspurt on meeletul hool alanud ning enne 22. detsembrit tuleb veel tohutult palju jõupingutusi teha, et kõik võimalikult hästi sujuks, paistab tunnelis siiski ka valguskiir: oleme pärale jõudmas. Nagu K tabavalt FB-s meenutas:

"See on eeskätt tõsise töörügamise periood. Sul võib raske olla, sest pead töötamiseks lõivu võtma ka vabast ajast, küllap tuleb loobuda mõnest toredast koosviibimisest või reisist, kuhu hing oleks kangesti ihanud. Siiski ei tasuks norutada, sest praeguse töö eest on korralikku tasugi loota, küll lõbutsemise aeg veel tuleb."

Tänane päev tõi kummalise, meediat mõistvailegi veel taustaselgitusteta uudise Anvar Samosti määramisest Postimehe vastutava peatoimetaja kohale. Loe uudist, kuidas tahad, ikka jääb selgusetuks, mil moel jagatakse ettevõttes ära vastutus ja tööülesanded vastutava väljaandja, vastutava peatoimetaja, peatoimetaja, peadirektori ja n.ö teise peatoimetaja vahel. See meenutab ühte ammust aega, mil seal samas leiti, et  organisatsiooni arendamisele ja äritulemustele parim on juhitasandi aina laiapõhjaliseks muutmine. Peagi, nagu ajalugu mäletab, mööndi, et selline korraldus kvaliteedimuutust ei toonud ning sellest loobuti. Ehk mõisteti siis, et alustama peab alumisest astmest, meediaettevõtte puhul pädevatest/usaldusväärsetest ajakirjanikest. :) Ehk, ümber öeldes laulusõnu: "Nii ajaratas spiraalis käib..." :D

Klaaskuuli sees...

Mõnikord on tunne, justkui tunneks end kõige kindlamalt ainult Oma Klaaskuulis; selles, mida keegi ei raputaks. Või isegi, kui üritaks, ei suudaks siiski pahupidi ajada. Ja mõnikord on tunne just vastupidine - tekib selline sisemuses särisev lootus, et nüüd, jah nüüd võiks ometi midagi juhtuda. Midagi põnevat. Ka minuga. Viimasel ajal tunnen pigem viimast. Tunnen heameelt selle üle, et mul pole õrna aimugi, mida näiteks üks tavaline nädalavahetus tuua võib; kuhu päeva lõppedes sattunud või mida kogenud olen. Selline "tahan - söön kisselli; tahan - kuulan transistorit" tunne. Olgu see siis lapselik ja kohati enesepetlikki. 

Aga tänasel isadepäeval tundsin lausa lapselikku rõõmu sellest, et sain vurada Tartusse ja tagasi. Kasvõi pelgalt kolmeks-neljaks tunniks. Ja miks ka mitte - lubada endale perekonnaga hea lõuna- ja õhtusöök, pisut jutuvestmist ning seejärel tagasi koju sõita. Eks see viitsimine olegi kinni kõrvade vahel. Kui oktoobris vennal Hollandis külas käisime, polnud miski mure seigelda autoga tundide ja kilomeetrite viisi riigi ühest otsast teise, aga kodus justkui ei sobiks. Tegelikult lendab see paar tundi Tallinna-Tartu maanteel lausa linnutiivul. Ja mõtteid, palju häid mõtteid saab ka mõlgutada. Või õhtupimeduses tagasisõites raadiost David Vseviovi rahustavaid minevikumeenutusi kuulata. 

Ahjaa, mida tegite teie 11.11.11 kell 11.11? Meie otsustasime M-i ja O-ga, et tõuseme töölaudade tagant püsti ja plaksutame. Lihtsalt niisama. Et midagigi teistsutust oleks. Nagu me otsustasime, et neljapäeviti räägime meie toas vaid vene keeles. Või vähemalt üritame. Esimene päev oli päris naljakas - ma pidin O-lt kogu aeg sõnu ja lauseid küsima ning märkisin siis uued sõnad viksilt kladesse. Tegelikult olid umbes kõik uued sõnad.  :) Ja üks "teeks midagi" otsus veel - käime nüüd neljapäeviti T, R ja J-ga uutes kohtades lõunat söömas. Just sellepärast, et miks ka mitte. Algas see kultuuripealinna restoraninädalast ja Bonaparte'i restorani sooduslõunast, seejärel sattusime J mahitusel Cha Daosse, uude hiinakasse Suur-Patareis ning järgmisena seisab tantsukaardil Musi nimi. Vaatame, mis toob tulevik. Igal juhul on see äge algatus - kaua me ikka neis samades söögikohtades käime.

Tervitused Aafrikasse. Eks ma Google Mapsi abiga hoian silma peal...

A little allegory of the soul

- It's Evelyn.
- Oh, God.
   Prof. Ashford?
   Oh, God.
- I'm in town visiting my great-grandson... Who is celebrating his fifth birthday.
   I went to see you in your office... and they directed me here.
   I've been walking all over town.
   I'd forgotten how early it gets chilly here.
- I feel so bad.
- Yes, I know you do. I can see.
   Oh, dear.
   There, there.
   There, there.
   There, there, Vivian.
   It's a windy day.
   Don't worry, dear.
   Let's see.
   Shall I recite something to you?
   Would you like that?
   I'll recite something by Donne.

- No.
- Very well. Let's see...

The Runaway Bunny, by Margaret Wise Brown.
Pictures by Clement Hurd.
Copyright, First Harper Trophy edition

'Once there was a little bunny
who wanted to run away...
So he said to his mother,
'I'm running away.'

'lf you run away,' said his mother...
'I will run after you.
'or you are my little bunny.'
'lf you run after me,'
said the little bunny...
'I will become a fish in a trout stream...
and I will swim away from you.'
'lf you become a fish in a trout stream,'
said his mother...
'I will become a fisherman,
and I will fish for you.'

Look at that.
A little allegory of the soul.
Wherever it hides, God will find it.
See, Vivian?

'lf you become a fisherman,'
said the little bunny...
'I will be a bird and fly away from you.'
'lf you become a bird
and fly away from me,' said his mother...
'I will be a tree
that you come home to.'

Very clever.

'Shucks,' said the little bunny.
'I might just as well stay where I am...
and be your little bunny.'
And so he did.
'Have a carrot,' said the mother bunny."

Wonderful.
Time to go.

"And flights of angels sing thee to thy rest."

Kajakadraama

Uskumatu. Olen siin elanud aastaid, kuid sellist kajakadraamat pole oma kodus eal kogenud. Põhjuseks üks õnnetu paks kriiskav kajakapoeg, kes on a) autolt riivata saanud, b) depressioonis või c) lihtsalt jobu, et lendama õppida. Nii ta lihtsalt paterdab mööda käidavaid-sõidetavaid tänavaid-parklaid, lööb end vastu tänavanurki, hädaldab ja krääksub (ei, siiski kriiskab), tema korralekutsujast linlasest isa (linlasest sellepärast, et see vana linnatüüp kindlasti teab, et mõni tahab äkki magada) istub minu köögiakna vastas laternaposti otsas, pahandab temaga, ning hüsteeriline emakajaks teeb tiire ümber kogu kvartali lootuses a) piirkonda turvata - autod, eksole - või b) see stseen kõigil peast oma rõvekriiskelise paanikaga pühkida. Paraku ei saa mina looduse allüürnikuna kuhugi pageda ega isegi kaasa aidata sellele, et draama lõppeks.

Seda vahvam oli õhtu täiesti ootamatuisse tegevustesse ja hiljem veel ootamatuisse külalistesse unustada. Näiteks otsustada ühtäkki, et tahad proovida midagi sellist, milleks isegi ei usu suuteline olevat - küpsetada kukeseene-peekoni- ja kodujuustu-basiilikupirukaid - samal ajal Facebookis imestavaid-kummastavaid kommentaare saades, ent ühtäkki selles üksindusküpsetuses tohutut poolehoidu hoomates. Või võõrustada kallist, ent keerulistes hiljutistes aegades kadunud Sõpra, ning leida, et mõistame teineteist endiselt - me vajame ainult aega ja analüüsivõimet (uskuge, seda polegi nii lihtne käigult leida). Või olla nii avatud, et ootamatult avada uksed inimesele, kelle kohalolek on samaaegselt äge kui ka kohatu.

Nii saan öelda, et puhkus on hästi alanud. Oi, kuidas räägiks merepäevadega saabunud kommunikatiivsetest väljakutsetest (Liibanoni neljapäev, Krusensterni reede, Sadamarahva laupäev), nende lahenduskäikudest ja lõpptulemustest, samaaegselt arenenud heaolemishetkedest ja nende kaotamistest... Aga ei viitsi. Midagi peab ju raamatu jaoks ka jääma. :)

Pärast haapsallikult torminädalavahetust tahan kummardada Amy ees (Norras juhtunust pole mul lihtsalt jõudu rääkida). Nagu Sõbraga täna tõdesime, oleme 27-klubist lootusetult ilma jäänud. Viimasest pärlist pidanuks kindlasti osa saama. Ja ma räägin meist, kel olnuks võimalusi küll ja veel tema live'iga ammu silmast silma kohtuda. Aga läks teisiti. Nii jään selle väga hea ja mõnusa video juurde, junkie või mitte. (Meenutagem lõputsitaati filmist "Džässis ainult tüdrukud: Well, nobody's perfect! - lause Ameerika filmiajaloo 100 parima filmitsitaadi hulgas nii-umbes 48ndal kohal). :)

Lahkus Inimene

Nii keerukas ja kummaline. Olen selle emotsiooni üle kaua, oi, kui kaua juurelnud; end sellesse hetke, sellesse päeva kujutanud. Et mida siis tunnen, millele mõtlen. See polnud aga pooltki selline nagu olin mõtteis läbi mänginud. Aastakümnete jooksul alateadvusesse ladestunud ning seal omavahelist mõttemaailma pimesikku mänginud emotsioonid, rusikaid täiskasvanunagi vihakrampi ajavad teadasaamised ja lood, samas mälestused suureks saamiseks ja olemiseks nii vajalikest õppetundidest ning tundest, et su eest kanti hoolt, tõstsid ühtäkki korraga pea ja tormasid teadvusesse. Pahinal. Kõndima hakkamise juttudest, oma esimestest mälestustest ja Marati midivuplitest tuhinal läbi kuuendast sünnipäevast ja kukeseentest, jõnglasele nii kummalisena tundunud seebivarudest ja vativirnadest, hirmutavalt nagisevast linoleumpõrandast, porgandisiirupist tehtud "Fantast" või kiiremaks ülesärkamiseks piima ligunema pandud krõbuskitest tänapäeva maailmamõistmise, ilmaasjadest vestluseni, veidrate jänesehaakidena mõtteis siia-sinna seigeldes. Leppimise ja rahuni.

Aastaid on mu raamaturiiulil puutumatuna seisnud raamat "Saksa mõtteteri eesti vastetega", kingitus mu 25ndaks sünnipäevaks. Nüüd avasin selle huupi. Ning pilk tabas kaks järjestikust tera: "Eine Lüge schleppt zehn andere nach sich." "Eine Liebe ist der anderen wert."

Puhka rahus.

Ma tean, mis maa see on

Hammustasin endale täna huulde. Kaks korda. Vihkan seda. Nüüd häirib mind see paistes huul väga kaua ja on pealegi vastikult valus. Samal ajal habet ajades kuulsin peas kõlavat arsti häält, kes ütles, no mis sa hädaldad, võta siis valuvaigistit. Huvitav, kas arstid ütlevad seda alati. Ütlevad ka siis, kui näiteks hingel on valus? Ehk teisisõnu, kui on valus, siis ära muretse - kõige vastu on ravi. Aga miks oskavad inimesed pigem ravida kui ennetada?. Ehk pidanuks olema hoopis hoolikam ja mitte huulde hammustama. I'm obviously driven by Grey's Anatomy here. :)

Laulupidu ei lähe peast. Täna heitsin pilgu Youtube'i, kust sai eileõhtuseid emotsioone uuesti kogeda. Tegelikult polnuks mul "Mis maa see on?" klippi isegi vaadata; piisas pelgast mõttest sellele, kuidas Siiri Sisask, endal nutuklomp kurgus, tuhandete ees ja eest laulma hakkas, siis tundsin taas pisaraid silmisse saabuvat. Otsustasin, et ei šokeeri meie praktikanti ja panin laulu kiiresti kinni, asudes kiirelt järjekordset kom.strateegiat harutama ning eesseisvaid Tallinna Merepäevi planeerima.

Aga rahvas ja maa on meil ägeda väega...

Mul on aega maa ja ilm...

Maa ja ilm
Muusika: Olav Ehala
Sõnad: Viiu Härm

Minu päralt on terve ilm,
minu oma on üksainus maa.
Siin on kõike maa ja ilm –
sellest rohkem ju olla ei saa!

Minu päralt on terve ilm,
minu oma on üksainus maa!
Mul on aega maa ja ilm
seda tunda ja tajuda…

Siin tulin ilmale, valguse sisse
ilmatu ammu – ja alles, ja nüüd.
Maa võttis mu omaks. Kas omaks maailma
peaksin minagi võtma siis nüüd?

Küsida tahaksin ilmast ilma,
miks on just nii, mitte teisiti?
Omaks ma võtan oma maailma
– suure ilma teen teisiti!

Minu päralt on terve ilm…

Ilmale tullakse ilmast ilma –
ammuilma ju kannab meid maa!
Ilmavalgust vist nägid mu silmad,
armas, et sinuga kohtuda!

Tean ju, neid laule on maa ja ilm
sinust ja minust ja meist,
sellest, et peegeldub silma sees silm,
vaadates teineteist
ilmatu pikalt, ilmatu kaua,
kuni uduneb pilk…

Ilmateid käies meeles on ikka
see meie silmapilk.

Minu päralt on terve ilm…

:,:Maapõue tuli, see iginoor,
lahvatab leegina siin,
kui ma ta südames siia toon
ja pilvede piirini viin.:,:

Olemisrõõm on ilmatu…
Mismoodi saakski ilma ju
laulda ja tantsida?
Ei, ilma ei saa!
Ei, ilma ei saa!

Minu päralt on terve ilm,
minu oma on üksainus maa.
Siin on kõike maa ja ilm –
sellest rohkem ju olla ei saa!

Kuulaku pealegi maa ja ilm –
õnn on olla nii noor, nii noor,
tantsida, laulda ja hõisata,
hõisata kooris ja üheskoos!

Meie kohal on ilmaruum.
Olemisrõõm on ilmatu suur!

Jah, see on üks väega lugu; lugu, mis teeb tuju heaks ja hinge uhkeks - oma kodu, sõprade, suve ja paljude, väga paljude teiste suuremate ja väiksemate asjade pärast. Ma olen üks päris õnnelik inimene. :)

Veidralt kerge on olla

Naljakas, tunnen end, nagu lendaks... Heatujuliselt ja sulgkergelt. Ja põhjust tean ka - mul oli Puhkus. Puhkus, mis viis mind maailma armsaimate inimestega kodust kaugele - Gruusiasse - , ent samas kodule nii lähedale - enda sisse. Need, kes selle imelise reisi läbi ja kaasa tegid, mõistavad, mida sellega mõtlen.

Mulle tegelikult meeldib A tänane küsimus: "Huvitav, kas see on ainult meil nii, et Gruusia ei lähe peast, või oleksime me põhimõtteliselt ka Rakveres võinud käia? Ehk siis kas „viga“ on meis või Gruusias?" Ma usun, et see lummav reis - täis viiendast sajandist (ja veelgi varasemast ajast) pärit kloostreid, keset lõppematuna näivat Kaukasuse mäestikku või öise Musta mere kaldal ja selle kohal kõrguvatel mägedel looklevas botaanikaaias kogetud jagamisrõõmu ja vuugivaheturgudel öeldud tooste, Batumi rõskeid kodumajutusi või selle sama linnakese magusaid koduveine, Tbilisi mägimatka ja väävlisauna - andis tegelikult vastuse - nüüd võime üheskoos tõepoolest kasvõi Rakverre põrutada. Isegi, kui ma ei suuda Gruusias ühtegi postkasti leida või kui ma kell viis hommikul jõuetult dušigeeli mööda maja ringi loobin. :)

Lisaks lõppes Puhkus ühe armsa nädalavahetusega Tartus, kus veendusin veelgi, et kõik võib olla võimalik - ole mees ja võta end lihtsalt kokku ning sa jõuad ühe ilusa kevadpäevaga kõike ja kõikjale, sealhulgas emaga pühademune võõbata ja neid hiljem õelastega koksida, heatujuilmelises linnas jalutada, Supilinna päevadel maailma uudistada, sõpradega Raekoja platsis juustusuppi ampsata, nende põngerjatele pai teha ja veel enne pealinnasõitu ühe väga kalli inimesega rõduhooaeg sisse õnnistada. No teeb ju tuju heaks! :)

Signaghi. Ma tean, et sinna põrutame ükskord tagasi. Maja number 5 ootab...

PS. Hetkel, mil sissekannet kirjutan, tuleb telekast EASi reklaam "Kuidas sinu puhkus aitaks Eestit? Lihtsalt, jäta puhkuseraha kodumaale". Nice try, aga enne soovitan siiski Gruusias ära käia. Siis võib raha jälle Rakverre viia. :D

PPS. Huvitav, kaua minu kõrgelennuline heatujutunne ja grusiinide avatusest ja sõbralikkusest endasse ammutatud ligimesearmastus suudab vastu panna väiklusele, otsustuskindlusetusele, omakasupüüdlikkusele ja lihtsalt lollusele? Ei loo illusioone, nende otsa on argiaskeldusis lihtne komistada.

Let me tell you 'bout hard work

Mul oli hästi palju mõtteid, aga need läksid ära. Eelkõige sellepärast, et paari päeva eest möödus täpselt kümnend ajast, mil pealinna tulin; hetkest, mil saabusin lipsustatud noorukina Postimehe toimetusse (ja sain hiljem teada, et mis õuduspoiss see mingi ülikonnaga nüüd tööle tuli; et miks ta pole samasugune nagu meie). Ja seejärel saabus mõttepaus... Kujutage ise kümme aastat ühte hetke panna... Enamikul pole vahet. Aga mul on. Kas või sellepärast, et kujuteldava kümnendi möödumine tähistab ühtlasti ka esimese iseolemise kümnendi kadu. Et see on on olnud esimene kord, kui saad või pead iseendale ütlema "ise tegid" ja "ise oled". Et see on olnud esimene kord, kui saad end ise korrale kutsuda ja öelda - koju minek!

Või vastupidi, leida end uuel päeval iseenda teadmata kodus õndsas rahus - ah, koju mindud. Et sa oled saavutanud just selle, mille poole oled püüelnud. Kui sa vaid tead. Et sa oled üritanud alati olla õiglane, isegi siis, kui see sul kunagi ei õnnestu. Et su sõbrad ütlevad, et sa oled juba loomuldasa jobu, aga nad on nõus sellega, et oled elutervem kui nad kunagi arvata võiks. Et see on olnud aeg, mil oled vaimselt ja füüsiliselt peksa saanud ning vahepeal suureks saades mõistnud, et peksa saad alati. Ja et üksi oled alati.

Ja teate - mulle on see lihtsalt imeliselt meeldinud. See on üks kuradi hullult lahe kümnend olnud. Seda enam, et olen õnnelik. Iseendaga.