Eesti on sügise maa

Eesti on sügise maa ja eestlased sügise rahvas. Olen selles veendunud. Esmalt ilm - kui kevade, suve või talve tulekut ennustatakse küll nii-, küll naapidi, ent ikka on ilmal mõni vemp varnast võtta, siis sügis tuleb alati vääramatult ja õigel ajal. Tänavu koos 1. septembriga. Ei päevagi varem, ei päevagi hiljem. Nädalavahetusel kogetud Uue Maailma tänavafestival andis sellele mõnusa alguse, tänane esmaspäev on lihtsalt jumalik. Ehkki õhk on karge, leegib päike mõnusalt varasügiseselt, nii et lausa lust on tööpäev lõpetada, rahvusraamatukogus Peeter Langovitsi fotonäitust külastada (ja tagasihoidlikul moel paar lilleõit saada), et seejärel kuldse sügise säras koju uitada.

Ahjaa, aga eestlased ja sügis. Mulle tundub, et sügisega kaasnev melanhoolia on see, mis meid kõige enam iseloomustab. Sugugi mitte halvas mõttes. Oleme usinad, töökad, püüdlikud - seda kõike kohati liiga palju ja sageli ennast hävitavalt -, ent  meis kõigis põksub salasoov end kas või korrakski tühjaks nutta, ilusaid ja ülevaid tundeid tunda ja tihkuda. Üksi, kaksi või hulgakesi. Teate ju küll seda Ervin Abeli lausutud ja kinoklassikaks saanud tsitaati "nutta tahaks!" Sellised me olemegi. Siin me olemegi. Ning kui meilt me ohkelootus ära võetakse, siis oleme löödud. Iseenda ja üksteise peale pahased. Justkui oleks keegi midagi püha ja puutumatut pihta pannud (mõelgem või palju kirutud "Vabaduse laulule" - nutta ja koos laulda ei saanud, öeldi; mis siis, et poolteise kuu eest laulupeol sai seda kõike teha).

Nii me siis otsimegi ilusaid, hingematvaid elamusi, mis karmi argiellu lohutust tooks. Sügis oma meeletus heitlikkuses, lokkavas ja lopsakas, ent samas vääramatut lõppu ette tajuvas viimses eluagoonias talvesurmale alluvas värvikirevuses ja külluses, pakub seda kõige enam. Jah, sellised me olemegi. Sügise rahvas.