Väikesed asjad, väikesed rõõmud

Kultuuripealinna kogemus on nüüdseks möödanik. Tõsi, tegusate ja ägedate kolleegide, sh minu lahkumine - õigemini, lahkumise korraldamine - polnud säärane nagu meile aastate eest töölevõtu hetkel maaliti. Aga las see näkkusülitamise üleelamine siinkohal jääda, keegi meist pole suhkruvatt, et kukuks väikeste inimeste väikluse ees sulama. Eks neilgi, kes end sest sissekandest puudutatuna võiks tunda, seisa kord ees oma valus tõehetk. :) Organisatoorsest võhiklikkust kõrvale heites tunnen heameelt, et esitasime Marise ja Olgaga oma kätetöö aasta suhtekorraldusauhindade konkursile. Nüüd tuleb lihtsalt oodata.

Ent rutuga sülle heidetud vabadus on mulle hästi mõjunud. Stressivabalt ning ainult heade ja veelgi toredamate inimestega aega veetes. Liiatigi uusi, väga põnevaid väljakutseid teele veeretades. Tegelikult polegi mul ju eriti mahti olnud end "töötuna" tunda. Tegevusi on lihtsalt nii palju. Eelmisel nädalal avastasin küll ühel hetkel endas ammu kadunud teen-mis-tahan-tunde. Läksin ujuma. Väike trenn ja mõnusvesine lõõgastus. Seejärel pilgutasin taevalaotuses ühtäkki särama löönud päikesele silma ning astusin solaariumist läbi. Et "miks mitte", onju? :) Ma vist ei mäletagi aega, mil sellisesse asutusse sattusin - aga et keegi minuga hetkel ühelegi kreisile puhkusreisile tulla tahtnud / saanud, siis sobis selline lõõgastus ülihästi.

Ning rõõm on sellestki, et üks peatükk siin pealinnaelus jõuab oma loomuliku ja ammu oodatud lõpuni. Et korraga avada suisa kaks uut peatükki - uue kodu ja kooli... Mõnus, tõesti. Peagi-peagi pikemalt.

Kõige suurem heameel on aga sellest, et nende tundmuste kõrval suudab riigis vohavat lauslollust, kaitsepolitseiniku järjekordset riigireetmist, elust ja inimestest võõrdunud ja seeläbi aina ebasümpaatsemaks muutuva peaministri seemnesöömis- ja fooliumimütsitraktaati, nimekate tegelaste kõrvalhüppeid oma perekonna kõrvalt või muud seesugust märksa rahulikumalt võtta. Ei jõuagi kõigi ja kõige pärast pidevalt südant valutada.

Leibkond peab põllumajandusloomi, -linde või mesilasi?

On aeg end kitsetalle kombel üle lugeda. Tõsi, aasta esimene tööpäev polnud ju vaid mul - tõenäoliselt istusid kõik kontorikangelased pingsalt arvuti ees ning üritasid end ja oma lähedasi üle, ümber ja jälle kokku lugeda. Et see seetõttu nii vaevaliseks osutus, otsustasin pausi teha ja õhtuni oodata. Nüüd ei pääse loomulikult süsteemi sisse. Aga aega on - ega siis ühe korraga jõuagi oma tohutut leibkonda ja üüratuid valdusi  (mina, kass, külmkapp ja hambahari) kokku lugeda ning riigile kõik südamelt ära rääkida. Homme on uus päev! :) Mulle meenub üks nädalavahetusel kuuldud vestlus teemal, kes ja kui palju riigile parasjagu küsimustikku täites vassis - kui üldse. Suurimaks põhjenduseks toodi "ah, ma ei viitsi nii pikalt selgitada ja mingeid pabereid otsida". Siiani olen vist ikkagi aus olnud.

Õhtul vallutasime S-iga Solarise ja vaatasime filmi "Sherlock Holmes: Varjude mäng" (oh, kui marjuläniklik - kahjuks temal filmi nimilugu siiski laulda ei palutud) ära. Tundub, et Madonnast lahkuminek on Guy Ritchiele hästi mõjunud. Film oli hoogne, humoorikas ja vaatemängulisust silmas pidades suurele linale loodud. Soovitan.

Aga nüüd olen vä-si-nud. Ega siis aasta esimesel argipäeval saa end ära väsitada. Ootan juba nädalavahetust. Senikaua otsin seda Ühte ja Õiget. Aga sadade seast on see nii raske...

Tuulte tuhinal läheneb lõpp

Lubage mul uhkusega esitleda - see siin on uus ja hõlpsalt kaasaskantav taskuformaadis trükis. Vähemalt mõne arvates. No millegagi tuleb ju oma naerukurde stimuleerida, eksole?! :) Ehkki lõpuspurt on meeletul hool alanud ning enne 22. detsembrit tuleb veel tohutult palju jõupingutusi teha, et kõik võimalikult hästi sujuks, paistab tunnelis siiski ka valguskiir: oleme pärale jõudmas. Nagu K tabavalt FB-s meenutas:

"See on eeskätt tõsise töörügamise periood. Sul võib raske olla, sest pead töötamiseks lõivu võtma ka vabast ajast, küllap tuleb loobuda mõnest toredast koosviibimisest või reisist, kuhu hing oleks kangesti ihanud. Siiski ei tasuks norutada, sest praeguse töö eest on korralikku tasugi loota, küll lõbutsemise aeg veel tuleb."

Tänane päev tõi kummalise, meediat mõistvailegi veel taustaselgitusteta uudise Anvar Samosti määramisest Postimehe vastutava peatoimetaja kohale. Loe uudist, kuidas tahad, ikka jääb selgusetuks, mil moel jagatakse ettevõttes ära vastutus ja tööülesanded vastutava väljaandja, vastutava peatoimetaja, peatoimetaja, peadirektori ja n.ö teise peatoimetaja vahel. See meenutab ühte ammust aega, mil seal samas leiti, et  organisatsiooni arendamisele ja äritulemustele parim on juhitasandi aina laiapõhjaliseks muutmine. Peagi, nagu ajalugu mäletab, mööndi, et selline korraldus kvaliteedimuutust ei toonud ning sellest loobuti. Ehk mõisteti siis, et alustama peab alumisest astmest, meediaettevõtte puhul pädevatest/usaldusväärsetest ajakirjanikest. :) Ehk, ümber öeldes laulusõnu: "Nii ajaratas spiraalis käib..." :D

Eesti on sügise maa

Eesti on sügise maa ja eestlased sügise rahvas. Olen selles veendunud. Esmalt ilm - kui kevade, suve või talve tulekut ennustatakse küll nii-, küll naapidi, ent ikka on ilmal mõni vemp varnast võtta, siis sügis tuleb alati vääramatult ja õigel ajal. Tänavu koos 1. septembriga. Ei päevagi varem, ei päevagi hiljem. Nädalavahetusel kogetud Uue Maailma tänavafestival andis sellele mõnusa alguse, tänane esmaspäev on lihtsalt jumalik. Ehkki õhk on karge, leegib päike mõnusalt varasügiseselt, nii et lausa lust on tööpäev lõpetada, rahvusraamatukogus Peeter Langovitsi fotonäitust külastada (ja tagasihoidlikul moel paar lilleõit saada), et seejärel kuldse sügise säras koju uitada.

Ahjaa, aga eestlased ja sügis. Mulle tundub, et sügisega kaasnev melanhoolia on see, mis meid kõige enam iseloomustab. Sugugi mitte halvas mõttes. Oleme usinad, töökad, püüdlikud - seda kõike kohati liiga palju ja sageli ennast hävitavalt -, ent  meis kõigis põksub salasoov end kas või korrakski tühjaks nutta, ilusaid ja ülevaid tundeid tunda ja tihkuda. Üksi, kaksi või hulgakesi. Teate ju küll seda Ervin Abeli lausutud ja kinoklassikaks saanud tsitaati "nutta tahaks!" Sellised me olemegi. Siin me olemegi. Ning kui meilt me ohkelootus ära võetakse, siis oleme löödud. Iseenda ja üksteise peale pahased. Justkui oleks keegi midagi püha ja puutumatut pihta pannud (mõelgem või palju kirutud "Vabaduse laulule" - nutta ja koos laulda ei saanud, öeldi; mis siis, et poolteise kuu eest laulupeol sai seda kõike teha).

Nii me siis otsimegi ilusaid, hingematvaid elamusi, mis karmi argiellu lohutust tooks. Sügis oma meeletus heitlikkuses, lokkavas ja lopsakas, ent samas vääramatut lõppu ette tajuvas viimses eluagoonias talvesurmale alluvas värvikirevuses ja külluses, pakub seda kõige enam. Jah, sellised me olemegi. Sügise rahvas.

Veidralt kerge on olla

Naljakas, tunnen end, nagu lendaks... Heatujuliselt ja sulgkergelt. Ja põhjust tean ka - mul oli Puhkus. Puhkus, mis viis mind maailma armsaimate inimestega kodust kaugele - Gruusiasse - , ent samas kodule nii lähedale - enda sisse. Need, kes selle imelise reisi läbi ja kaasa tegid, mõistavad, mida sellega mõtlen.

Mulle tegelikult meeldib A tänane küsimus: "Huvitav, kas see on ainult meil nii, et Gruusia ei lähe peast, või oleksime me põhimõtteliselt ka Rakveres võinud käia? Ehk siis kas „viga“ on meis või Gruusias?" Ma usun, et see lummav reis - täis viiendast sajandist (ja veelgi varasemast ajast) pärit kloostreid, keset lõppematuna näivat Kaukasuse mäestikku või öise Musta mere kaldal ja selle kohal kõrguvatel mägedel looklevas botaanikaaias kogetud jagamisrõõmu ja vuugivaheturgudel öeldud tooste, Batumi rõskeid kodumajutusi või selle sama linnakese magusaid koduveine, Tbilisi mägimatka ja väävlisauna - andis tegelikult vastuse - nüüd võime üheskoos tõepoolest kasvõi Rakverre põrutada. Isegi, kui ma ei suuda Gruusias ühtegi postkasti leida või kui ma kell viis hommikul jõuetult dušigeeli mööda maja ringi loobin. :)

Lisaks lõppes Puhkus ühe armsa nädalavahetusega Tartus, kus veendusin veelgi, et kõik võib olla võimalik - ole mees ja võta end lihtsalt kokku ning sa jõuad ühe ilusa kevadpäevaga kõike ja kõikjale, sealhulgas emaga pühademune võõbata ja neid hiljem õelastega koksida, heatujuilmelises linnas jalutada, Supilinna päevadel maailma uudistada, sõpradega Raekoja platsis juustusuppi ampsata, nende põngerjatele pai teha ja veel enne pealinnasõitu ühe väga kalli inimesega rõduhooaeg sisse õnnistada. No teeb ju tuju heaks! :)

Signaghi. Ma tean, et sinna põrutame ükskord tagasi. Maja number 5 ootab...

PS. Hetkel, mil sissekannet kirjutan, tuleb telekast EASi reklaam "Kuidas sinu puhkus aitaks Eestit? Lihtsalt, jäta puhkuseraha kodumaale". Nice try, aga enne soovitan siiski Gruusias ära käia. Siis võib raha jälle Rakverre viia. :D

PPS. Huvitav, kaua minu kõrgelennuline heatujutunne ja grusiinide avatusest ja sõbralikkusest endasse ammutatud ligimesearmastus suudab vastu panna väiklusele, otsustuskindlusetusele, omakasupüüdlikkusele ja lihtsalt lollusele? Ei loo illusioone, nende otsa on argiaskeldusis lihtne komistada.

Suur maailm, väike maailm

Tänu oma meediakoolis käivale S-le sain teada, et tal on omakorda TLÜ-s fotoklubi juhtida. Nii sain täna meeletute koosolekurallide ja argiste õuduste järel viimaks ometi sedagi külastada. Mulle ei anna rahu S-i toodud näide sellest, kuidas Londonis on asutud kõiki (harrastus)fotograafe taga kiusama, et need jumala eest tänaval või mujal avalikus kohas (igal juhul avalikus ruumis) enam luba küsimata kellestki pilti ei teeks - või ähvardab politseinik pildistaja arestikambrisse viia -, mispeale S nentis, et hoolimata näilikult suurenenud isikuvabadusest on avaliku ruumi mõiste hakanud ahenema ning inimese intiimtsoon suurenema. Võib-olla. Ent samas - tänu kaasaegsele tehnikale ja veel enam näilikumale veebivabadusele on inimesed märksa enam hedonismile ja enesepaljastustele andunud, riputades veebi, sesse uudsesse avalikku ruumi endast üles ükskõik missuguseid pilte - enesekriitikast puutumatuid ülesvõtteid läbudelt, kodust (kuhu jääb avalik vs mitteavalik ruum), lastest, lähedastest -, rääkimata kõikvõimalikest ühiskonda enda tegevustest / paiknevusest teavitavatest sissekannetest, mis võiks väärkäitlemise korral sellele enesepaljastajale sootuks karmi tagasilöögi anda.

Ah et lähenemine traditsioonilises avalikus ruumis tundub ahistavana, ent enda isiklikud paljastused modernses avalikus ruumis sõbraliku žestina - hoolimata sellest, et ahistajaid leidub seal enamgi? Hoolimata sellest, et enesepaljastuski võib mõjuda ahistavana.

Eriti äge oli see, et järgmiseks korraks tuleb endast autoportree teha. Aga nii, et sa füüsiliselt pildilt puudud. :)

Kui kätte ei võta, siis ei sünni ka blogi

Blogipidamine on ju nagu iga teinegi hobi - vabast tahtest võetud meeldiv kohustus, mille juurde pöördud ikka ja jälle tagasi. Kas või juba sellepärast, et endale meeldib. Ja see aitab mõttevirvarri paremini seedida ja reastada. Aga ikka läheb nii, et mõni tegevus jääb aeg-ajalt unarusse. Isegi siis, kui mõne järjekordselt kogetud emotsiooni ajel tunned, et aju otsib õigeid formuleeringuid, kuidas kogetu kõige õigemate sõnadega blogisse kirja panna... No mis teha, kui põnev ja ülikiirelt tuhisev aeg viib iga päevaga kultuuripealinna aastale üha lähemale (praegu kujutlen end raamatusse "80 päevaga ümber maakera", sest umbestäpselt nii palju päevi ongi jäänud), ent õhtuks oled sind deadline'ipakul passivate ja süüdistavalt silmitsevate tegemate tööde ära teha püüdmisest nii väsinud, et oma tähelepanekute kirjapaneku asemel rehmad mõttes pigem käega ning, teinud mõned järjekordsed üldkasulikud majapidamisliigutused, heidad hoopis magama. Ja isegi siis, kui vahepeal on ka taas oma lemmiklinnas NYCis ära käidud, sekka überpatriootlikku Washingtoni või suviselt koketeerivat Madridi kaetud, ei jõua end kokku võtta, et meenutusi ja muljeid jagada. Õnneks on tänapäeval muidugi Facebook, mis seesugused emotsioonid kerge vaevaga endasse talletab.

Tänane emotsioon sel sügisel alanud meediaklubiga pani end aga taas kokku võtma. Alates sellest sügisest vean Eduard Vilde muuseumi lahkel kutsel (ja muidugi loal) nende ruumes Kadriorus meediaklubi, kuhu ootan eelkõige kõiki abituriente ja esmakursuslasi, aga laiemalt võttes kõiki neid, kel meedia vastu sügavam huvi kui argitarbijal. Ja ehkki üks rõhuasetusi on muidugi ajakirjanduse toimemehhanismide ja ajakirjandusmeisterlikkuse tunnetuse õpe, on sel - klubilisel - moel hoopis põnev arutleda ja analüüsida meediaruumi laiemalt, jättes ajakirjandusliku ruumi piltlikult öeldes meediamaja üheks toaks ning kiigata siis koos entusiastlike kaasamõtlejatega ühiselt ka maja teistesse tubadesse täis kultuuritaju, sotsiaalseid konstrukte, manipulatsiooni, eneseregulatsiooni ja enesekriitikat. Nagu ikka pimedate tubadega tundmatus majas - pane tuli põlema ja tondid kaovad. Siis tekib mõistmine, miks mõni vari algul nii hirmutav näis.

Ehkki avaõhtul huviliste külluse üle just kurta saanud, pani kogetugi ja kohale tulnud esimeste klubiliste ring heameelest silma särama. Juba seepärast, et praktikuna meedia- ja kommunikatsioonisektoris töötava inimesena kogen harva nooruslikku avatust ja siirust, liiatigi, mida ilmestaks silmist seletatav taiplikkus ja analüütiline mõtlemisvõime. Pigem kohtame süvenevat künismi ja kapseldumist, mentaliteeti "ma tean küll, kuidas need asjad on" või iroonilist "no mida sa mulle täna müüa tahad" mõtlemist, seltsiks rutiinist sündinud soov lihtsaid ja kiireid lahendusi otsida. Ja kas ma siis ise teistsugune olen - ilmselt mitte. Nii ongi lahe taasavastada, et noortel seda häda pole, et kusagil kuklas iriseks mõni järjekordne eluraskusi meenutav, läbipõlemist kaagutav ja pidevalt "küta edasi! kiiremini! kaugemale! vaata, mis naaber teeb!" näägutav kuradike. Noortega suheldes, nende elurõõmu ja teada tahtmise janu imetledes õpid ise ka. Või õigemini - meenutad. Eelkõige mõistmist, et kuigi sa võid majas, mida tunned enda meelest läbi ja lõhki, kas või pimesi jalutada, tasub endalgi aeg-ajalt tuli süüdata ja ümbritsevat teise pilguga kiigata.

Ah, ehkki metafooride hulk läks ühel kirjareal juba üüratuks, loodan, et saate aru. :) Järgmisel korral, s.o 26. oktoobril rühime meediaklubiga aina edasi - loodetavasti tuleb juurde neid, kel huvi meediaruumi ja enda rolli selles mõtestada.

Imeline august hakkab selja taha jääma

Näed nüüd - varsti ma juba paarkümmend päeva 31-aastane, aga pole hetkekski mahti leidnud, et korra siin peatuda ja pisut mõtteid mõlgutada. Põhjus ilmselt suuresti ka selles, et Facebook tundub oma ringiuitavate mõttekildude, neid saatvate videolugude ja muidugi värvi andvate fotode jaoks nii mugav keskkond olevat.

Alles hiljuti, läinud nädalavahetusel, tuli Facebooki ja sotsiaalvõrgustike üle pisut arutleda, kui Maire oma saatesse kutsus ning sel teemal sõna võtta palus. Heh, olime Merlega kahekesi ühtäkki kui sotsiaalvõrgustike maa peale laskunud kaitsepühakud, kes pealtnäha kriitilisema meelega vanemale generatsiooni ees uue meedia võlusid kaitsta võttis. Saate edenedes jõudude vahekord tasapisi küll muutus ning lõppkokkuvõttes mõistis igaüks, et targa või oma tegevust mõtestava meediatarbija jaoks pole ükski uus meedium ületamatu takistus või "hirmuäratav koll toanurgas". Oluline on neisse mitte uppuda ja meeles pidada, et meedium on siiski jätkuvalt vahend, mitte eesmärk.

Kuid uue eluaasta esimesed paarkümmend päeva on kulgenud küll põnevalt, ergastavalt, väljakutsuvalt ja nauditavalt. Sest mis viga töölt koju jõudes eneselegi tunnistada, et taas on möödunud üks huvitav koolipäev (õppeaine on ilmselt tööõpetus, pidades eelkõige silmas peatükki "Terase karastamine"). Või mis viga nädalavahetuselt naasta ning eneselegi tunnistada, et taas on möödunud üks avastusi, üllatusi ja lõõgastust pakkunud kvaliteetaeg.

Luban endale, et sirvin pisut oma paarikümne päeva jooksul tehtud Facebooki sissekandeid ning tõstan mõned eredamad hetked ka siin esile.

Küsitav kaubanduskoda Tallinna sadamas

Mul pole Tallinna sadamas asuvasse Sadamarketisse kunagi asja olnud. Pole põhjust - seda enam, et see polegi mulle (s.t linlasele) mõeldud, vaid sellega ahvatletakse soomlasi (tegelikult  muidugi kõiki kruiisituriste) oma veeringuid kaldale jätma. Et mul hiljuti sadamasse taas aga asja oli, otsustasin selle ebardliku nimekujuga paigaga (Sada-market? Sadama-rket? Sada-mark-et?) viimaks ise tutvust teha.

Kogetu kuulub kuhugi kultuurišoki, häbitunde, tülgastuse ja vuajerismi piirimaile. Lett leti järel haaras silm küütlevat-kiiskavat kassikulda, nõukogudeaegseid vidinavirnu, odavat ja maitsetut trikotaaži, slaavi suveniire, kahtlase päritoluga päikseprille ja kelli, kompveki-, vorsti- ja juustulaare. Kokku kuhjatud esemete väljanäitus palistas pikkade koridoride seinaäärseid ning küllaltki tülpinud ja tühja pilguga, ent endale kaela riputatud ehtekuhja all vapralt püsti püsivad vene aktsendiga müüjad hõikusid oma kehva soome keelega kliente ostma, katsuma, maitsma...

Nägin sarnast, ehkki "turistilikult maitsekalt" kujundatud basaari Istanbulis, mil leidsime mahti Grand Bazaarile sisse põigata. Ning mis seal salata, sellises kohas on säärane ninni-nänniga kaubitsemine normaalne. Või õigemini - mõistetav. Tõsi, prillid-teksad-rõivad on neis paikades enamjaolt vuhvel, ent kui sulle 200-kroonised Yves Saint-Laurent'id ei meeldi, siis müüakse sulle sealsamas ka korralikke vaipu, siidrätte ja salle või türgilikke läägmaiusi. Ühesõnaga, basaarile mul etteheiteid pole - see kas meeldib või ei, huvitav kogemus on igal juhul -, ent Tallinna südames ma seesugust kaubanduskultuuri eest ei ootaks.

Ja mis Tallinnal viga on?

Pärast eileõhtust (mulle taaskordset, Empsile esmakordset) "Eesti meeste laule" võtsime kahekesi lihtsalt mere ääres ringi jalutada. Eluaegse tartlasena polnud ta eales sattunud ei Noblessneri kvartalisse, Kalamaja parki, Lennusadamasse ega isegi Boheemi, kuhu meid jalad läbi lummavalt vaikse ja õhtupäikese käes mõnuleva Kalamaja justkui iseenesest viisid, ent kuhu me peatuma jääda ei saanud - see oli lihtsalt sõpruskondi ja lastega peresid puupüsti täis. Pärast hopsti! trammi peale ning loginal-kriginal linnahalli juurde, et siis linnahalli katusel tšillivaid kultuuripealinna Lokaalraadio-vandeseltslasi kiigata, Admiraliteedi basseini kerkinud jahisadamat uudistada ning tagasi koju jõuda. Imeline!

Ning see viis mind mõttele, et meil ongi olemas kaks Tallinna. Üks, kemplusest ja kukepoksist, vastastikkusest ärapanemisest ja käkikeeramisest, korruptsioonist, väiklusest ja onupojapoliitikast pakatav stagna-Tallinn, mida Eesti ajakirjandus hea meelega Tallinnana näitab, ning teine, avastamisväärt nurgataguste ja piltpostkaardilike (puu)majade, armsate, hoolivate ja lahkete inimeste ning karge mereõhuga arenev-Tallinn, kus mina elan ja elada tahan. Mida rohkem sellele mõtlesin, seda enam tundus mulle esimene, meedia poolt hommikust õhtuni kuvatud Tallinn pigem meediale endale omasest künismist ja ärapanemisest sündinud tahtliku konstruktsioonina ning teine kohana, kus inimesed päriselt elavad ning mida inimesed päriselt oma koduks peavad.

Tõsi, ega ma naiivitar ole, et ei mõistaks, et esimene, nn meediakonstruktsioon vastab samuti tõele ning kelmust ja alatust on meie ümber palju. Ent kuhu jääb siis representatiivsus, eritahkude märkamine ning nende kohtlemine kui mitte võrdse siis võrdelistena? Seda teist, eile taas kogetud hurmava sarmi ja pikkadele õhtustele jalutuskäikudele peibutavat Tallinna justkui polekski olemas. Või kui, siis kumab seda ainult boheemide ja puukallistajate sõnades. Ei saa end just viimaste hulka lugeda, ometi leian ma, et lisaks ülepolitiseeritud käsitlusile on Tallinn märksa enamat. Ja mulle meeldib siin.

Ahjaa, veel Helsingist

Soome poole purjetades küsis kolleeg E mu käest, kas mulle meeldiks Helsingis töötada. Ei, vastasin spontaanselt. Miks? Sest mulle ei meeldi Helsingi, teatasin uhkelt. Ent hiljem imelise päikese käes linnas jalutades, Senati väljakult Mannerheimi teele patseerides ja seda-no-teate-küll-seda-mõnusat parki läbides tuli mulle E küsimus uuesti meelde. Võib-olla olen Helsingi suhtes aastaid ülekohtune olnud. Võib-olla olen oodanud sealt midagi sellist, mis mind ootab ees Londonis. Või New Yorgis. Barcelonas. Prahas isegi. Ent Helsingi on teistsugune. Ta on ilus, viisakas ja rahulik. Nagu selle elanikud - viisakad ja veel aeglasemad kui meie. Tõsi, võib-olla hakkaks mul igav ainuüksi Helsingis elada, aga sealse töötasu eest saab ju mõne ülalmainitud sitibreigi ikka teha... Ning hiljem laevale tagasi jalutades lõi mulle ühtäkki selgeks, miks mulle Helsingi ei meeldi. Sadama pärast. Selle vastikult väikese, õllest ja longerost läppunud jõminat ja täis, eemal ja nurga taga asuva Länsiterminaali pärast, mis on olnud aastaid eestlaste sisenemispaik (ja soomlaste väljumiskoht!). Just see kuvand on mu mällu säärase sallimatuse pitseri vajutanud - hoolimata sellest, et olen oma elu jooksul ohtralt teisigi sadamaid kasutanud ning lennujaama kaudu saabunud.

Kevad on käes: soojemaks läheb...

Sel nädalal on küll hinges ilmeksimatu tunne - kevad on käes! Juba teist päeva järejst ei pea enam kartma, et rutakalt liiga kergelt riietudes võiks vilus tuul põue pugeda ning tervise viia. Ning see teeb tuju heaks.

Soojemaks läheb ka teistel radadel. Tänahommikuse seisuga jõudsime tööga nii kaugele, et julgeme 15. mail enestele häbenemata silma vaadata - kultuuripealinna programm (tõsi, kevadel siiski veel 75 protsenti kogu programmist) on valmis avalikkuse ette astuma ja end esitlema. 15. mai ettevalmistused on hoos, ent üks väga mahukas eeltöö sai täna hommikul tehtud. Ja see teeb taas tuju heaks.

Oma blogis pani mind mõtteid mõlgutama aga üks äsja lõppenud kohtumine. Nimelt tõdemus, kuivõrd raske on inimestega silmast silma kohtumata ja põlevil silmil selgitamata mõista anda, mis see Euroopa kultuuripealinn ikkagi on. Inimeste pealiskaudsus või ajanappuses teemasse süvenematus, pigem selle hoomamatus on liikumise taga soovinud näha vaid üksikute isikute paraadi, kelle töö väljundiks, täpsemalt tööriistaks on sellenimeline sihtasutus.

Nii võetakse kultuuripealinna programmi üle arutledes pigem kaitsepositsioon: te ärge tulge mulle seda, teist või kolmandat pähe määrima. Kui teemat enam on mõistetud, saadakse aga ühtäkki aru, et tegu ei olegi ühe institutsioonikeskse kultuurikavaga a la mõne omavalitsuse kultuuriosakonna aastaplaan või mõne üritusturundusettevõtte järjekordne firmapidu, vaid et selle müütilise "kultuuriprogrammi" moodustavadki tõelised meie riigi ja linna loomeinimesed - nii kodumaised kultuuritipud kui ka rahvakultuuri (edasi)kandjad.

Tõsi, kultuur ei ole ühtne tervik, mis ümmarguse, ilma väiksemate-suuremate okasteta kerana kõigile meeldib (a la Jaan Toomik ja tema kuulus junniinstallatsioon versus tipphelilooja Arvo Pärdi teosed), aga see on meie Eesti kultuur. Ning kultuurile ei saa alati läheneda pigem uudisajakirjandusele omaselt skeptilisel moel ("no, mida te nüüd korda olete saatnud; mis kräpp see on, mis niikuinii uudiskünnist ei ületa"), vaid pigem kultuuriajakirjandusele omaselt avatud, mängleval, diskuteerival ja kaasa mõtleval moel ("aga mis oleks, kui...").

Alles siis, inimestega vesteldes, oma tööd tutvustades ja selgitades näed nende nägudel ühel hetkel ootamatut äratundmisrõõmu, mis peegeldub kas või heldinult naeratades öeldud "oo, tema kontserdile läheksin mina alati hea meelega!" (personaalne ja mitte institutsionaalne kontakt) või siis ka mõistmist, et kultuuris - erinevalt institutsionaliseeritud käsitlusest - pole lõplikke lahendusi. On vaid vähem ja rohkem teostamist võimaldavad ideed. Ja see tegi taas tuju heaks.

Keskpäevane äratus: NATO hävitajad linna kohal

Kriban varahommikust peale tööd teha, luristan vaheldumisi kohvi ja punase greibi nektarit ning tunnen end ütlemata mõnusalt. Ühtäkki tekib heli, mis meenutab kas katuse maha rebimist majalt või midagi veel hullemat. Päikese käes peesitav Smaug tardub soolasambaks, arvates tõenäoliselt, et fassaadiehitajad on tagasi tulnud ning üritavad tema elunatukest millegi veel õudsemaga lõpetada. Aga ei hullu - need on kõigest paar pisikest NATO hävitajat, kes keskpäeval üle Tallinna kimavad ja siis kaugusse kaovad, kaks peenikest pruunikashalli suitsujutti taga. Turvatunne missugune! Hetkeks jahmunult tänaval seisatujad ärkavad tardumusest ning jalutavad-jutlevad edasi, justkui poleks neid hävituslennukeid olnudki. Väljavõtteid Näoraamatust, kuhu samasisulise sissekande jätsin:

TR: Võimas oli ju :-)

MU: veits ei jooksnudki ukse taha peitu. Ja jube hea oli vaadata, mis käitumishäired sellises "ehmumise olukorras" tööle hakkavad . :)
TT: Ma ehmatasin just ära, mõtlesin, et sõda!
RM: jumal ma mõtlesin et lennuk kukub mu majja sisse... huligaanid poisid jätke järgi prouad erutuvad..."
EM: Võimas. Õnneks oli Vikerraadio nii operatiivne, et kommenteeris kohe asja:)
MN:Õudne
SL: näh :( miks mina ei kuulnud... hävitajad on ühed mu kõige lemparimad asjad :/
EK:Juuube!!!
RV: a olidki hävitajad ? pirital oli tunne, et 747 lendab kohe aknasse
MP: päris hirmus oli! mõtlesin, et hetk hiljem kuulen, kuidas lennuk majja sisse raksatab!
MP: Postimajas olles pensionärid arvasid, et tramm sõitis kiirustades mööda...
KV: kohalolekut tuleb ju näidata;)

Jaaniaeg läks kui üks lust ja lillepidu - pärast seda, kui varalahkunud Orava rist sai ühes suure rahvamassiga 22. juuni hilisööl vastu 23. juunit avatud ning selle Swarowski kristalli meenutava hiidristi küllaltki tugev marurahvuslik (et mitte ühte vängemat sõna kasutada) maik alla neelatud ja taas meie 700 aasta pikkust orjapõlve, mitte aga pidupäeva rõhutav oratoorium kuulatud, oli aeg võidupäeva auks pealinnast lahkuda.

Lahkuda ikka selleks, et eestimaiste mõisatega (Palmse, Sagadi, Vihula) taastutvuda, seejärel tundide kaupa merekaldal kiikudes Prosecco (see on üks võõramaine jook, millest - selgus! - Varblase terrassi teenindajad ilmaski kuulnud polnud; masendav rumalus), lõkkes küpsenud vahukommide ja maitsva lambapraega maiustada ning vanematele järgmisel päeval õnne soovida (no küll mõni on mõnda juba aastaid üle talve pidanud).
Kui end eile pärastlõunal muidu üsna inimtühjale Härgliiva rannale päikese kätte kõhutama keerasime, pidin sinna saabunud ja ranna oma lamina, lolli jutu ja nilbitsemisega paari sekundiga täitnud jormeestlaste pärast taas silmad peast häbenema.

Tagasitulek pealinna venis - vaja ju kõik Põhja-Eesti liivarannad ja unised kalurikülad oma silmaga ära näha ja üle lugeda ning ka Stenbockide Kolga mõis ära vaadata. Kahju, et nii võimas mõisakompleks on labase maitse küüsi langenud: mõisasse on rajatud kummalise nimega ÄraKardaPubi, selle välisukse kohal tilbendab A le Coqi reklaamtahvel, härrastemaja ühes tiivas tegutseb pudipadipood ning "renoveeritud tallihoone hotelliga" tähendab lamedat odavat euroremonti. Selles suhtes on Palmsel (Virumaa Muuseumid), Sagadil (RMK) ja Vihulal (inglastest omanikud) hästi läinud - need on siiski maitsekalt ellu äratatud.

Kihtrünkpilved Tallinna kohal

Tänasest Õhtulehest loeme lisaks Kais Allkivi tublile tööle järgmisel kolmapäeval Tallinnas esinevatest Enrique Iglesiasest ja Esmee Dentersist ka selle kohta, et pühapäevane taevas pealinnas kattus kui mannavahuga - tegu oli haruldaste kihtrünkpilvedega, mis kesklinna kohale vajusid. Sellega seoses meenus mulle, et märkasin seda nähtust ka päev varem ning käsi suisa sügeles mobiiliga pilti tegema. Jäi mulje, nagu oleks linna kohale laskunud üks kahtlasem õhusõiduk või nagu oleks me kohe-kohe kokku põrkamas mingi muu planeediga. Vahva igatahes.

Aga muus osas on elu normaalne, tänan küsimast! Et vahepeal ratsa rikkaks pole saanud ega rantjee-elu elama hakanud, siis askeldan endiselt ringi, nuhutades ninaga õhku ja kätega klaviatuuri, et välja sõeluda, mis meie tööturul pakutakse inimestele, kes valdavad oskuslikult sõna ja suhteid nii kõnes kui ka kirjas, kuid kes toruparandamise, trammijuhtimise, katlakütja ja söögitegemisega tõenäoliselt vaeslapse ossa jääksid. "Ülekvalifitseeritud!" kõlaks ilmselt hinnang. Huvitav, äkki peaks alustama projektiga "Hunt Andri 9 ametit" ning kõigist oma leitud juhutöödest ka blogis või mujal kirjutama hakkama. Lõpuks olengi nagu Ervin Abeli tegelaskuju "Noores pensionäris", kes katsetab küll hobusetalitaja, küll puuraiduri, küll tallimehe ametit. Huvitav, kus küll minu "seltsimees tshellokunstnik Sorgi suur terts" ees ootaks... :)

- Kus te töötate?
- Ma ei töötagi? Ma puhkan.
- Miks?
- Ma olen pensionär.
- Nii noor pensionär!
- Jaa, nii noor pensionär!
- Kohe päris pensionär või?
- Pensionär. Pensionär.
- Nagu minu vanaisagi. Aga minu vanaisal ei ole kunagi aega karusselliga sõita. Hommikul ta parandab neid asju, mis poest ostes kohe katki on. Äratuskelli ja... ja teeb krantiiremonti. A päeval on ta lektor. Räägib, et jumalat ei ole. Aga õhtul käib jalgpalli mängimas. Öösel on valvur. Autubaasis. Ennem ta valvas loomaaias, aga seal ei saanud magada. Valve ajal.

Tõtt-öelda võtsime mõne nädala eest end koos Loomanaisega kätte ja külastasime Tööturuametit, et teada saada, mis üldse toimub. Ning kui kiiresti käib töötuks registreerimine. Väga kiiresti see küll ei käi. Üks lahke olekuga korpulentsem saalitöötaja lõi meid nähes kahte kätt kokku ja rõkkas: "Noo, mis tuttavad näod!" Hetkeks oli uudistavate pilkude ees ebamugav. Aga seejärel jätkas proua lahkelt selgitamist, et pärast kella 9 pole mõtet ametisse enam tulla, sest siis ootama peab vaat et õhtuni. "Tulge kell pool 9 järjekorda, siis on rohkem õnne," sosistas ta usalduslikult. Samas on niikuinii selge, et me pole esimesed ega viimased, kes neil päevil Endla tänavale satuvad - ja mitte parastavaid reportaazhe tegema (lugege meie ajakirjandust, töötuks jäämist kuvatakse kui kohalikku klounaadi, mida siis veel tööd omavad zhurnalistid lehtede täitmiseks reportaazhlikult "läbi teevad"), vaid ikkagi lootusekiirt otsima.

- Ma kuulan teid!
- Ma ei ole oma tulevase eriala kohta veel otsust langetanud.
- Ahsoo! Aga... Milleks te olete siis võimeline, suuteline?
- Ma olen - oi, andke andeks, ma olin balletisolist.
- Ahsoo!
- Jajah, ehk olete kuulnud - Pukspuu?
- Ei ole juhtunud.
- Nojah. Ja siis ma viiuldan.
- Jaa. Aga ma mõtlen nimelt, millist professiooni?
- Kuidas?
- Palun?
- Kuidas?
- Ja, ma mõtlesin nimelt, millist tööd?
- See on, see oligi minu töö.
- Sel juhul, millise auväärse professiooniga on teil kavatsus tegeleda?
- Ma ei tea.
- Ah nii! Jaa, momendil on meil puudus raiduritest, ekspressidest ja tallimeestest.
/--/
- Ah see olete teie, väga rõõmustav. Palun istuge! Palun! Nimelt vajatakse kunstikallakuga koduõpetajat. Ilmselt koolieelikule. Kes on võimeline andma ka järeleaitamisetunde viiulikunstis.
- Ahsoo, see sobib. Mulle.

Ja kuigi ma olen nii kaua vait olnud ja enda tegemistest rohkem Facebookis kirjutanud, siis tahan Susan Boyle'i nimelise ande ka oma blogis avaldada. Sest siis jääb see imeline pärl ka tulevikus meelde. Paraku tuleb mul vaid lingi vahendajaks jääda. Siinkohal meenub, et lugesin hiljuti Hollywoodi kõmublogija Perez Hiltoni veebipäevikut, milles samuti Briti uuest talendist räägiti, ning seal lajatas üks kommentaator ikka eriti kurjalt: "No mis kuradi üllatus see Susan Boyle nüüd ka on, mis te alles nüüd ärkasite või? Miks teid üllatab, et koledad inimesed ka laulda oskavad!" Mnjah.

Piisab mul natukene ära käia :)

... Ja juba ongi midagi normaalset juhtunud - idiootide blogi on suletud. Ja tõtt-öelda pole suurt vahet, et nad kiiresti uusi blogisid avama kukuvad, sest kes neid ühe k-onkreetse erakonna hääli vahendavaid jobukesi ikka enam lugeda viitsib: nali on niikuinii kaduma läinud. :D

Aga oma maailmarännakutest räägin kunagi ka. Märksõnaks Minu Inimesed. Või nagu kirjutas Teatrineiu: "oo, taaskord katkeid tööpuuduse talumatust kergusest... tramaeivõi :)" Ihihi!

Andke siis mulle ka üks Bingo loto

- Mulle üks jäätis ja Bingo loto pilet, palun! (Kohmetu naer.)
- Kas ühe või kahe väljaga?
- Ee, ma võtaks ühe.
- Selge. (Teisele kliendile.) Mida teile?
- Mulle üks jäätis.
- Ainult? Midagi muud ei soovi?
- Ei. (Kihistamine. Sekund vaikust.) Üks Bingo loto ka.
- No näete! Ühe või kahe väljaga?
- Võtan siis kahe väljaga.
- Aga palun! (Kolmandale kliendile.) Tere päevast!
- Tere! Ma vaatan, et see Bingo loto on täna väga populaarne, ma võtan ka.
- (Naer.) No ikka selline jackpot ju! Kas ühe või kahe väljaga?
- No andke siis kohe kahe väljaga!
- (Arvutab kokku kliendi kotleti, nuudlid ja piletid). See on 77 krooni, kas maksate sularahas või...
- (Neljas inimene eelmise selja tagant arveldamise lõppu ära ootamata.) Kuulge, andke mulle ka! Aga ühe väljaga! Enne, kui otsa saab!

Mul hakkas pärast Siimu korraldatud ülipõnevat Tallinna Ülikooli tänast eetikaseminari (olin seal üks ettekandjatest) R-kioskis väga naljakas. Kohe meenus Janno Põldma "Dzhuudopoisid", kus mammi soovis kuus meetrit parimat valget riiet osta. Aga et tulevased dzhuudopoisid olid jõudnud poe tühjaks osta, siis jäi mamsel pika ninaga. Ning oli muidugi väga pahane, et just tema nina ees kõik lõppes. Näib, et Heili K saadetud pressiteade Kanal 2 suurest lotokolmapäevast ja hiiglaslikust jackpot'ist on vilja kandnud - uudistest loeme, et rahvas tormab piletiautomaatidele tormi. Oh seda majanduslangust...

Natuke kahju on sellest, et jõudnud NYCis enam blogi pidada - päevad, õhtud ja ööd olid lihtsalt nii tegusad ja täistööpäevased (trampige ise 8-10 tundi ringi!), et arvuti juurde jõudes laadisin vaid fotoka tühjaks ning tormasin taas mellu. Meie ülimegamõnusa reisi pilte ja nende juurde käivaid kommentaare näeb tegelikult iga mu semu ka Facebook'is. Teiste jaoks üritan lähiajal siia pisikese valiku teha. Reis oli lihtsalt nii elamusterohke, et ei teagi, kust jutuga peale hakata. Tean vaid seda, et NYC'i jõudes valdas mind sama emotsioon, mis kümne aasta eest Londonis - ma olen kodus! Ning et ma kümne aastaga suuremaks saanud olen, siis on selge, et ka kodu on suuremaks kasvanud. Hoolimata ekstreemturismist Bronxi tundsin end selles metropolis suurepäraselt. Ning ma ei mõista, miks räägitakse, et jetlag on tagasi tulles hullem! Mulle mõjus naasmine hoopis vastupidiselt, ergastavalt. NYCis läks ikka kolm päeva aega enne, kui aru sain, et kell pool neli varahommikul ei peaks üleval passima, vaid tasuks veel und nautida.

Samsung peksab segast: kahekaameraga külmik

Pärast trallirohket nädalavahetust (palju õnne veelkord, Lauri ja Susan!) ja varast Vikerhommikut saan viimaks mahti teilegi näidata, kuidas Samsungi kontori arvates eesti keelt peaks rääkima. Minu arvates tuleks sel moel ühte keelt risustavaid ettevõtteid julmalt trahvida. Aga lugege mõningaid väljavõtteid ise:

KAHEKAAMERAGA KÜLMIK. KASUTUSJUHEND

Seoses pideva toodangu moodifitseerimisega, sellel kasutusjuhendisse võivad viia muudatusi eelnevalt mitte hoiatades kasutajat.

Külmikus ei kasutatakse flourit: See "roheline" külmik, see mis ei tekita keskkonna kahju.

Kõrge kindlus ja töö: Võimas, hermeetiliselt isoleeritud kompressor tuntud tootjalt kindlustab kõrge kindlust ja tööt.

Ebamaitseva lõhna kaitse: Külmkabber sisaldab väljatõmmatavate sahtlidest, mis takistab ebameeldiva lõhna väljumisest.

Sile taga sein: Sisseehitatud kondensaator kindlustab lihtse pääse puhastamiseks.

Paigaldage külmikut kõva pinnale, sile pinnale. Kui pind on ebatasane, reguleerige külmiku jalad, et külmiku tasandama millised on külmiku kere all (et külmiku virgutada, keerake jala vastupäeva).

Jätke vajalik vahekaugus mitte alla 300 mm külmiku üle. Ja mitte alla 55 mm külmiku külgseinate ja seina vahel. Te võite pigaldada külmikut tihedasti seinale, sest, et kompressor on kaitstud taga paneeliga.

Paigaldage külmikut päikekiirde ja soojuse allikast kaugemale

Ärge paigaldage külmikut niiske kohas sest, et metall osad võivad ära roostetada ja isolatsioon võib vigastuda. Loodusõnnetsusel (äike, erakordne sündmus), ärge lülitage sisse külmikut, kui ta oli vees, kuni teeninduskeskus, voolitatud kompaniina SAMSUNG, ei paranda ja tee kontrolli seadet.

Ohutuseks, on vaja külmikut korralikult maanduda.

Ärge kasutage, et külmikut maanduda lelefoni liini väi gaasi toru

Ärge puudutage juhe.

Paigaldega külmikut nii, et pistikupesa oli lähedal.

Noh, kuidas tundub? Kas paneme edasi? Mul on juba neid lauseid ümber toksida nii hüsteeriliselt naljakas, et hoia ja keela! Huvitav, palju Samsungi esindus nendele tõlkijatele ka maksab...? :)

KÜLMIKU VALMISTAMINE

Võtke ära 4 lindi klaasriiulitest ja pigaldage riiulid nennde kohale, pange riiuli nukkud ava sisse mõlemal poolel, et korralikult fikseerida riiulid.

Tõmmake üle sisene ja väline pinnad lappiga, märganud sooje veega (võib lisada natukene pesuvahendit).

Enne külmiku sisse lülitamist, jätke teda kuivatada 1 tundi jooksul, peale seda lülitage sisse külmikut ja vaadake juhtimispaneeli indikaatorile külmiku üleval. Kui on vaja kasutada "Tugev jahutamine" reziimi, lülitage sisse seda reziimi vajutamisel nuppule Supe , ja põleb indikaator Super. Kui te ei taha kasutada "Tugev jahutamine" reziimi kõik 3 tundid, vajutage uuesti nuppule Super, peale seda Super reziimi indikaator kustub, ja näitab, et "Tugev jahutamine" reziim on välja lülitatud. Kui "Tugev jahutamine" reziim ei olnud välja lülitatud käsiti, ta lülitatakse välja automaatselt 2 tunni pärast. Toiduained väib sisse panna 2-3- tunni pärast külmiku sisse lülitamist.

Kui te kasutate külmutit, ärge unustage lükkata ette väljatõmmatava sahtlit, enne kui ukse sulgetamist.

Enne, kui külmikut sisse lülitada seina kontaktidesse, kontrollige, kas pingutus vastab lubatavate piiridele. Lubatud pingutus asub vahemikus 187-242. Kui pingutus ei vasta selle nõuedele, siis teil on vaja automaatiline pingutuse transformaator võimsusega mitte alla 500 W. Sobivad transformaadid on müügil.

Kasulik nõu: Kui teil on vaja külmutada, kiiresti jahutada suur koguse toiduaineid või kiiresti jääd teha, te võite välja tõmmata väljatõmmatud sahtlit ja panna toiduained aururiiulile.

Selle viimase nõu eest olen ma muidugi eriti tänulik... :) Aga ärge muretsege, Samsungi imepeene kahekaameraga külmiku kasutusjahend võib teid veel pikkadeks õhtutundideks lugema naelutada, sest seda teksti on veel ohtralt. No näiteks:

ETETEATIS

Ärge kasutage külmikut väljaspool ruumi ja ärge laske mõjutada atmosfääri sademtel.

Ärge laske lastel mängida külmiku kõrval või rippuda külmiku uste peal, kuna see võib vigastada külmikut. Ga lapsed võivad saada vigastada.

Ärge hoidke külmikus kergesti süütavaid ja plahvatusohtlikuid aineid, hapelis- ja leeliained, nagu, butaan, eeter, bensool, väävelhape, bensiin, piiritus jne.

Kui külmik ei ole korras või on rikkis, on vaja koheselt katkestada külmiku ekspluateerimist. Eraldagae külmik elektrivõrgust ja pöörduge teeninduskeskusesse. Elektrijuhtme vahetamist peab tegema ainult tootja-firma esindaja või inimene analoogilise kvalifikatsiooniga.

Ärge katsuge märgade kättega külmuti aurutajat, kuna teie käed võivad külmuda aurutaja külge.

Ärge pöörake külmikut ja ärge pange horisontaalselt. Kui on vaja külmiku kallutama, nurk külmiku kerega ja põrandaga peab olema mitte alla 45

Ja lõpuks - no kui teile tundub, et ehk võiks sellist kasutusjuhendit järgides omadega peagi rappa minna, siis ärge muretsege! Samsung on koostanud ka peatüki "Probleemide lahendamine".

On kuuldav voolamise häält.
- Hladagendi tsirkuleerimisel tekib voolamise hääl. See ei ole vigastus.

Külmikusse on kogunenud vesi, seoses härma sulamisega.
- Äravoolu ava on ummistunud. Puhatsage äravoolu voolik äravoolu korgi abil või teiste seatega.

Toiduained jääätavad halvasti.
- Kõlmik on üle küllastatud.

Külmiku seesmise alumises osas ja ekse senal tekib kondensaat.
- Õhk ruumis on väga niiske. See ei ole vigastus, tõmmake üle kiuva lappiga.

Tagasi! Eks ikka unustuste jõelt, kust mujalt!

Kuulujutud on põnevad. Eriti, kui need käivad sinu kohta. Eriti, kui need endale ka nalja teevad. Nii näiteks peaksin ma väidetavalt olema eile naasnud Evelin Ilvesega Kambodzhast, sest mõne klatsheebipäeviku (klatsh + veebipäevik) arvates olen ma nüüd tema erasekretär. Ja erasekretär peab ju ikka koos oma sekreteeritavaga (eeldades, et sekretärid sekreteerivad) pidevalt koos olema. Teine kuulujutt tabas mind, kui täna Hambaarsti juurest naastes (juureravi on mõnus, eks ole?) Kirjastajaneidu kohtasin, kes küsis, et kuuldavasti kirjutan ma Poliitikust raamatut. Ja et ma pidavat selle raamatu jaoks suisa 150 intervjuud tegema. Kui mu hammas poleks tuimastuse tõttu elutult paigal püsinud, oleksin selle endale vist kurku naernud.

Viimastel üpris kiiretel päevadel olen samas aega võtnud ja Facebook'i eestindada üritanud. Päris naljakas ettevõtmine, kui arvestada, et sellest näib tõepoolest eelnevalt olevat üle käinud keelevõõrikutest koolieelikute armee. Ühelt poolt ei meeldi mulle sugugi rinnale taguda ja pasundada, et mina oskan eesti keelt enam-vähem suurepärasel tasemel ning paljud ei oska kõige elementaarsematki. Teisalt on mul vigasest ja väärast keelest kõrini.
No kas on siis tõesti palju palutud, et igal ennast kirjakeeles väljendaval inimesel oleks kodus nt eesti keele käsiraamat (pealegi on see veebis täiesti olemas!), kus on üpris kenasti selgitatud, mis imeloomad on ortograafia (suur ja väike algustäht, kokku- ja lahkukirjutamine), morfoloogia (sõnaliigid, välted, käänded, ajad) , sõnamoodustus, süntaks ("järjekord keeles pole eesti kunagi oluline olnud sõnade vist") ja leksikoloogia, ning näidatud, kuidas neid karvaseid võõrsõnu enda kasuks tööle rakendada. Mõned näited (kirjaviis muutmata): "Sa oled ühenduseta" ("You are Offline"), "Mine sisse." ("Go Online"), "Vaata Saabunud Kirju" ("View Message Inbox" - see on vist tõlkijale päeva olulisim sündmus, et ta kõik läbiva suurtähega kirjutas), "Väljas oleku võimalused" ("Offline Access") jne.
Ma mõistan, et ingliskeelse arvutikeele tõlge on siinmail jätkuvalt kokku leppimata ja ühtlustamata, sest paljud riiklikud keelekoristajad pole ülalmainitud väljenditest tõenäoliselt kuulnudki. Et elame juba 15 aastat ajas, mil infovahetus ei järgi ammu enam traditsioonilist (või ajakirjandusväljaannete dikteeritud) tsüklit (seni oli kiireim teabekanal raadio), vaid toimub vastastikkusel suunal (edastaja-vastuvõtja-edastaja) hetkega, siis ei jää keegi ootama, millal keelekoristajate meeskond a) uueneb või b) ilmutuse läbi targaks saab. Et aga nendel kiirtõlkijatel pole õrna aimugi nendest võõrapärastest loomadest, millest enne rääkisin, siis kukuvad nad lihtsalt oma harimatusest eesti keelt tapma.

Ja nii ongi tulemuseks see, et ma hindan esmalt oma väljas oleku võimalused ära, lähen siis sisse, Vaatan Oma Kirjad Ära ja pärast olen jälle ühenduseta.

Ilma bussi-wifita jääks paljud asjad tegemata

Kui Eesti tehnoloogilist arengut vaadata, siis võib vaid uhkust tunda - kui käed-jalad tööd täis, ent vaja samas leida aega Tallinnast Tartusse jõudmiseks, siis pole midagi lihtsamat kui bussi istuda ning kaks ja pool tundi läbi riigi loksudes mitte passida, vaid wifi abil tööd teha. Ent sellega Eesti areng (see kuradi "positively transforming", järjekordne imagoõudus, mille peale Wally Olinsi sugune imagoloog üksnes pihku itsitab - tuletame meelde, imago saab toimida ja ellu rakenduda vaid siis, kui imago omaja seda tunnistab ja sellest üheselt aru saab; käesoleval juhul on vaja, et ühiskond positiivsemaks muutumist tunnistaks ja tunneks, mitte et EAS oma klaastornis jälle pabereid määrida saaks) ka lõppeb.

Noh, räägime näiteks liiklusest. Pühapäeval tuli sama maanteed pidi teises suunas liikudes taas kiirust alla tõmmata ning elu eest teepervele lähemale nihkuda - maanteel vandaalitsevad ja jõhkrutsevad endiselt enesetapjatest kuulipildujad, kes liikluseeskirju ja kurvilist maanteed millekski pidades sinust lihtsalt üle rammivad.
Jah, surgu ise, kuid kahjuks kipuvad nad teisi ka kaasa võtma. Kõige haigemaks mölakaks osutus MK-Autobusside idootülburjuht, kes, tundes tõenäoliselt alandust, et temast 90 km/h-ga mööda sõideti, hiilis hetke pärast möödasõitjale tagumikku - lähemale kui liikluseeskirjades nõutud "pikivahe" - ning lajatas eessõitjale mõnitavalt peale täistuled. Sõnu polegi vaja. See maanteemunn andis mõista, et peab end ise maantekunniks: litsus siis mõnuga (tõenäoliselt omaette naeru möherdades) 120 km/h rauda ja kimas pimestatud eessõitjast ülilibedas sisekurvis mööda, endal bussis sõitmas enam kui poolsada inimhinge.
Ei maksa vist meenutada, et mõnekümne minuti pärast Mäo risti jõudes tuli sel kurjamil nagu teistelgi mõne aja eest toimunud ränga avarii tõttu politsei suunamisel Piibe maanteele pöörata. Huvitav, kas see ilmse ajuhalvatusega debiilik avariist kuuldes ka millelegi mõtles või litsus samas vaimus edasi, endamisi vandudes, et peab nüüd 90 km/h liikuvas autorongis pealinna põrutama. Leian, et sellised tuleks juba preventsiooni korras vangi panna. Ja kahjuks on sääraseid nõmedikke nagu see, kes pühapäeva pärastlõunal autobussiga (numbrimärk 654 MET) Põlva-Tallinna liinil sõitis, ühistranspordiäris piisavalt. Ja raskel majanduslikul ajal tuleks nad kõik päeva pealt vallandada - uute juhtide järjekord pole sugugi lühike.

Pisut veel Obamast ja hiinlaste tsensuurist

Uudisteagentuur AP toob lugejateni järjekordse näite ajakirjandusvabaduse puudumisest ja jätkuvast tsensuurist kommunistlikus Hiinas, täheldades, et Obama eilse ametisse vannutamise kõne ajal keeldus Hiina riigitelevisioon tõlkimast USA presidendi mõtteavaldust kommunismist, fashismist. Selle asemel Obama kõne hoopis katkestati ning anti kiiresti sõnajärg stuudios passivale uudistelugejale, kes asus kergelt kohmetudes hoopis kapitalistliku Ameerika majanduslangusest rääkima:

At one point, Obama said earlier generations "faced down communism and fascism not just with missiles and tanks, but with sturdy alliances and enduring convictions." He later addressed "those who cling to power through corruption and deceit and the silencing of dissent — know that you are on the wrong side of history." The Chinese translation of the speech, credited to the Web site of the official China Daily newspaper, was missing the word "communism" in the first sentence. The paragraph with the sentence on dissent had been removed entirely.

Kogu artiklit saab lugeda siit.