Ta lihtsalt armus ümber

Mul on väga hea meel, et emakeele päeva ilusaks lõpetuseks J mind teatrisse tiris. Uku Uusbergi "Kuni inglid sekkuvad" Draamateatris oli kaasaelamist ja -mõtlemist väärt. Tõsi, jutuvestmisviis, narratiiv võinuks olla ehk enam pöördeid ja arenguid pakkuvam - kusagilt algav ja kuhugi jõudev, mitte vaid teises vaatuses Martin Veinmanni kehastatud Harri teistest ülesõitvasse monoloogi kinnituv -, ent võib-olla viinuks see heal meelel pigem tegevusele keskenduva vaataja tähelepanu kõrvale kõlava sõna mõtte jõult.

- "Postmodernse maailma narratiiv on maiandus."
- "Ta armus ümber."
- "Muinasjuttudest on saanud ühiskonnakriitika ja klounidest ettevõtjad."
- 'aeg'-'ajalik', 'ime'-'imelik' (inimene on "ajalik" ja "imelik")

Olen oma blogis varem kiitnud Draamateatri "Augustikuud", ent juhtinud siis tähelepanu sellele, et tõlketekst ja sellega siinsesse kultuurikeskkonda tõlgitud kontekst ei oma omakeelse algupärandiga kunagi võrdset jõudu (mul oli tulemust hea võrrelda ameeriklaste originaaliga). Nüüd ei tulnud mul, hea eesti keele austajal ja keelemängude armastajal, pettuda - Uusberg valdab oskuslikult sõnakunsti ning ühes meisterliku näitlejaansambliga oli tulemus nauditav. Kirsiks tordil oli tõdemus, et üle pika aja näen head klassikalist teatrit, millele ei pidanud pingsalt juurde mõtlema, et (kasutan siinkohal K kunagist võrdlust) teksapükstes pappkastist välja hüppavad punkarid kujutavad tõenäoliselt jumalate väljumist Valhallast. See oli ehe teater.

Foto: Eesti Draamateater

Nüüd tahaks, et jää tänavatelt kiiremini sulaks. Ahjaa, suhtekorraldusauhinda kultuuripealinna projektile ei tulnud, aga mind see ei morjenda. Töö tervik ongi klassikalise kampaania mõistes hoomamatu ning erinevaid suhtekorralduspraktikaid siduv - seda polegi võimalik ühe "oh-tegime-kampaania-ja-lehed-kirjutasid-ka" slaidiga kokku võtta. Ning meie töö kaalust on tegelikult kõik teadlikud - pärga sa seda siis või ei. :)

Ja südamlikud tervitused teisele poole maakera - ja et ma kuuleks seda tangot oma koduaknassegi!